fbpx
skip to Main Content

Telomeeride mõju: revolutsiooniline viis elada kaua, nooruslikult ja tervelt

Vanast Testamendist teame, et Metuusala ja varased patriarhid elasid sajandeid. Iga uue põlvkonnaga aga eluiga lühenes, kuni jõudis tänasele tasemele. Pikaealisus on inimkonda ammustest aegadest paelunud. Kuidas jääda nooreks ja ületada normaalne oodatav eluiga? Mida me peaksime tegema, et elada kauem ja tervemalt?

Nendele küsimustele otsivad oma raamatus „Telomeeride mõju“ vastust ka doktorid Elizabeth Blackburn ja Elissa Epel. Elizabeth on telomeeride uurimise eest saanud ka Nobeli preemia.

Vananemise kiirus sõltub spetsiifilisest rakustruktuurist

Tänapäeval kardavad paljud inimesed vananemist, kuid kas see hirm tuleb noorust kummardavast kultuurist, milles elame, või on tegemist tõsise murega, mis tuleneb vananemise märkidest meie kehal?

Paljude inimeste jaoks on reaalsus pigem see teine: meie keha näitab välja vananemise ilminguid. Kiire ülevaade vananemise protsessist näitab, miks see nii on.

Rakud, millest meie keha koosneb, peavad pidevalt uuenema, et meid tervena hoida. Kuid mõned rakud saavad uueneda ainult loetud korrad. Kui nad on kahjustunud ega saa enam uueneda, saadavad nad teistele rakkudele ja kehaosadele põletikulisi signaale, kahjustades terveid kudesid, põhjustades vananemist ja halvendades keha funktsioneerimist.

Sarnane protsess toimub korvitäie õuntega, kus üks mädanev õun võib rikkuda kõik oma terved naabrid.

Lisaks sellele sõltub eaka inimese välimus ja enesetunne ka tema rakkudes olevate telomeeride pikkusest. Telomeerid on liitstruktuurid kromosoomide otstes, mis aitavad rakku kaitsta. Nad lühenevad iga kord, kui rakk jaguneb. Üldistades võib öelda, et lühemate telomeeridega inimesed on haigemad ja nõrgemad.

Telomeerid kaitsevad rakke jagunemisel ning suudavad ennast uuesti kasvatada

Nii nagu jalgpallis on värav ilma väravavahita ründajale kerge saak, on ka rakud ilma väravavahita kerge saak. Rakkude jaoks täidavad väravavahi rolli telomeerid, mis kaitsevad kromosoomi raku jagunemisel. Kuid mis juhtub, kui telomeerid ise selle käigus viga saavad?

Tänu ühele lihtsale ensüümile, telomeraasile, saavad telomeerid taastuda. Telomeraas ehitab üles uue telomeeri, taastades DNA, mis läks raku jagunemisel kaduma. Samuti on telomeraasil võime telomeeride lühenemist aeglustada, peatada või lausa tagasi pöörata.

Kuid inimene toodab seda ensüümi vaid väikestes kogustes ning see piiratud varu, mis meil on, väheneb vananedes. Seega on oluline ka ise telomeere kaitsta.

Stress tapab, kuid keha saab kaitsta, reageerides stressile teisiti

Kas oled sattunud jubedasse liiklusummikusse ja märganud, et su süda lööb hullumeelselt? Sellised stressirikkad olukorrad panevad keha häireseisundisse. Kui sul on selliseid olukordi pidevalt pikema aja vältelt, siis sinu telomeerid üha lühenevad ja lühenevad.

Väikeses koguses tavalist stressi ei kujuta telomeeridele mingit ohtu. Tegelikult parandab mõõdukas stress keha võimet stressiga toime tulla ja parandab rakkude tervist. Isegi suur stress, mis kestab lühikest aega – nt kuu aega kestev töökriis – ei pruugi suures plaanis erilist kahju teha.

Kuid pikaajaline stress on kindlasti kahjulik. Hea näide sellisest kahjulikust stressist on hooldaja­amet. Hooldajad peavad tihti öösel üles ärkama, neil on ebastabiilsed töögraafikud. See on kindel retsept telomeeride enneaegseks lühenemiseks.

Teine muutuja selles valemis on see, kas me näeme stressirohkeid olukordi väljakutsete või ohtudena. Teisiti öeldes on hea stress ja halb stress. Üks võimalus telomeere ja sellega enda tervist kaitsta on vaadata stressirohkeid olukordi kui väljakutseid.

Sarnaselt stressiga mõjutavad telomeeride pikkust meie hoiakud. Negatiivsed mõttemustrid on meie telomeeridele kahjulikud. Pessimistlik hoiak lühendab telomeere, sest stressirohke olukorraga kohtudes vaatame seda kui ohtu.

Telomeere lühendavad ka depressioon ja ärevus. Ja mitte ainult, depressioon ja ärevus kahjustavad rakkudes ka mitokondri tööd ning põhjustavad kehas põletikulisi protsesse.

Telomeeride taastamiseks on olulised puhkus ja aktiivsus

Kui järgmisel korral trenni minnes kõhklema hakkad, siis mõtle sellele, et mängus ei ole lihtsalt sinu puusaümbermõõt. Füüsiline aktiivsus on oluline ka telomeeride tervisele, kuid liiga palju aktiivsust võib ka probleeme tekitada.

Teiste sõnadega, telomeeride hea tervise tagab mõõdukas aktiivsus. Õigesti treenides väheneb kõrgvererõhutõve, infarkti ja dementsuse risk. Saksamaal Saarlandi ülikoolis tehtud uuring näitas, et kolmest uuritud treeningu liigist kaks, kõrge intensiivsusega intervalltreening ja mõõdukas aeroobne treening, tõstsid telomeraasi taset. Kolmas uuritud treeningu liik, vastupidavustreening, praktiliselt ei mõjutanud telomeraasi. Selleks et telomeere kaitsta, pole vaja maratoni joosta.

Oluline on trenniga ka mitte üle pingutada, sest ületreenimine põhjustab kehas oksüdatiivset stressi, mis kahjustab telomeere.

Ka une halb kvaliteet võib telomeere lühendada. Aju, mis on ka keha sisemine kell, vajab regulaarset unerütmi. Magamise ajal toimuvad rakke taastavad protsessid. Kui neid taastamisprotsesse segada, ei toimi rakud nii tõhusalt ning on stressile vastuvõtlikumad. Pikem ja kvaliteetsem uni tähendab ka pikemaid telomeere. Vajalik on vähemalt seitse tundi und.

Terve ainevahetus on olulisem kui ülekaal

Igaüks teab, et ülekaal ei ole tervisele hea. Kuid seni, kuni sa ei kvalifitseeru rasvunuks, ei tee mõned lisakilod telomeeridele midagi. Tegelik oht peitub hoopis halvas ainevahetuse tervises. Selle alla käivad kõrge kolesterool ja vererõhk ning insuliini resistentsus. See suurendab südamehaiguste, vähi ja diabeedi riski, mis on telomeeridele palju suurem oht kui mõned lisakilod.

Turvaline naabruskond toetab telomeere

Kas tunned ennast õhtul koju jalutades turvaliselt? See on sinu tervise seisukohalt mitmel põhjusel oluline küsimus ning võib mõjutada isegi sinu telomeeride pikkust.

Seda seetõttu, et turvalisus ja sotsiaalne ühtekuuluvus elukohaga mõjutavad tervist. Turvatunne mõjutab stressitaset ja seeläbi ka telomeere.

Sellele lisaks on mõnes elukohtas väga raske tervislikke eluviise järgida. Öine lärm mõjutab une kvaliteeti ja ebaturvaline või muul moel sobimatu keskkond ei soodusta liikumist.

Tervislik elustiil mõjutab lapsi rasedusest alates

Juba enne, kui laps sünnib, on oluline mõelda, kuidas hoolitseda tema rakkude tervise eest. Nimelt algab rakkude vananemine juba emaüsas, sest viljastumise hetkel kanduvad vanemate telomeerid järglasele. See tähendab, et üsna kergesti võib juhtuda, et beebi peab ellu astuma lühikeste telomeeridega.

Seetõttu on hea mõte juba enne viljastumist suitsetamisest loobuda ja suurendada folaatide ning B-vitamiinide tarbimist, et tulevase beebi telomeerid saaksid võimalikult hea stardipositsiooni. Hea strateegia on ka stressi vähendamine, näiteks looduses jalutades.

Selliste ettevaatusabinõude kasutamine on oluline, sest lapse elu sõltub telomeeride pikkusest ja raske lapsepõlv, sh emotsionaalselt eemalolevad vanemad lühendavad telomeere, mõjutades nii elu täiskasvanuna.

Kokkuvõte

Telomeeridel on suur mõju vananemisele ja mida lühemaks need jäävad, seda vanemana me ennast tunneme. Hoolitsedes telomeeride tervise eest tervisliku toitumise ja elustiiliga, on võimalik noorem ja tervem püsida.

Toit kui parim ravim

Kohtasin Kaunases toimunud elustiilimeditsiini konverentsil paljude teiste huvitavate esinejate seas dr Paul Claytonit, kes müüs seal ka oma raamatut Let your food be your pharmaco-nutrition (Olgu sinu toit su ravim-toiduks), kus ta esitab kokkuvõtlikult oma nägemuse sellest, kuidas toit mõjutab meie tervist. Neil, kel asja vastu sügavam huvi, tasub lugeda tema selleteemalist põhjalikumat raamatut „Tulest välja“ (Out of the Fire).

Dr Paul Clayton töötas kliinilise farmakoloogina, kuniks ta mõistis, et toidu farmakoloogiline mõju on meie tervisele palju mitmekesisem ja olulisem kui ühegi ravimitootja toode. Viimased 40 aastat on ta uurinud, kuidas toit meie tervist mõjutab. Käesolev raamat võtab lühidalt kokku, kuhu teadus selles osas jõudnud on. Ainult väike osa raamatus kirjeldatust on Pauli enda töö vili. Suur osa on kokkuvõte tuhandete teiste teadlaste laborites ja haiglates tehtud tööst.

Järgnevalt jagan lühidalt Pauli nägemust sellest, mis on meie toitumisega valesti ning kuidas seda jälle korda saada.

Antiik-Kreeka, Antiik-Rooma ja islamimaailma arstid uskusid, et meie keha koosneb neljast erinevast vedelikust ja et kõik haigused tulenevad nende vedelike vahelise tasakaalu puudumisest. See lihtne teooria püsis pea 2000 aastat ning selle jäänukid püsisid peaaegu 19. sajandini, kui tekkis kaasaegne meditsiin. Siis algasid detailsed uurimused sellest, kuidas ja mis me oleme, mille tulemusena tekkis suur kogus informatsiooni haiguste kohta, loendamatud meditsiinilised erialad ning suur valik spetsiifilisi ja enamasti mürgiseid ravimeid, mis domineerivad tänapäevases meditsiinisüsteemis.

Kuigi see farmatseutiline lähenemine on tihti efektiivne haiguste sümptomite allasurumises, on ta siiski läbi kukkunud degeneratiivsete haiguste (südamehaigus, diabeet, vähk, dementsus, osteo­poroos, artriit, allergiad, depressioon, ärevus jne) ennetamisel, mis koormavad tänast meditsiinisüsteemi. Teadusuuringud näitavad, et enamus neist haigusjuhtumitest – võimalik et lausa 90% – on põhjustatud elustiili ja toitumisega seotud teguritest ning on suuresti ennetatavad. Nende haiguste põhjuseks ei ole vananemine, mis on möödapääsmatu. Neid põhjustab suuresti krooniline, märkamatu põletik, seisund, mis ei ole üldse möödapääsmatu. Tegelikult on seda kerge ravida ja ennetada.

See on viinud neid haigusi ühendava teooriani, mis jätab ohtlikud ravimid kõrvale ja keskendub selle asemel toidule, mida me sööme. See on üllatavalt lihtne, seda võiks peaaegu et käsitleda kaasaegse ja teadusliku versioonina sellest iidsest nelja vedeliku teooriast. Sellel uuel ühendaval teoorial on viis elementi, millest enamik on laialt tunnustatud.

Kaasaegse tsivilisatsiooni haigusi mõjutab olulisel määral elustiil ja toitumine.

Enamikul neist haigustest on ühisosa: krooniline põletik, protsess, mis kahjustab ja hävitab terveid kudesid igas organis, millega ta kokku puutub.

Kolm peamist põletikuvastast komponenti meie toidus on oomega-3 rasvhapped, polüfenoolid ning 1-3, 1-6 beetaglükaanid.

Uuringud näitavad, et nende põletikuvastaste komponentide tase meie toidus on kõigi aegade madalaimal tasemel.

Kui need põletikuvastased komponendid meie toitu tagasi panna ja põletikku soodustavad toidud ära võtta, siis need degeneratiivsed haigused vähenevad kuni 90%.

Kui sa tahad suurendada tõenäosust, et sul õnnestub elada pikalt ja tervelt, peaksid kaaluma mõningaid lihtsaid elustiilimuutusi.

Mis on põletik?

„Põletik on osaline pea kõigis kroonilistes haigustes… reumatoid­artriit, Crohni tõbi, diabeet ja depressioon, koos peamiste tapjate südamehaiguste ja insuldiga.“ (Scientific American, 2009)

Põletikest rääkides tuleb eristada kahte peamist vormi: akuutset ja kroonilist. Akuutne põletik on üldiselt positiivne ja lühiajaline protsess, mis on seotud tervenemisega. Krooniline põletik on läbinisti halb ja väga keerukas protsess. Näiteks krooniline põletik liigeses kahjustab aeglaselt kõhre, mis lõpuks paistab välja artriidina. Kui see toimub bronhides, siis see kujuneb astmaks jne. Lisaks lühendab krooniline põletik ka telomeere, mis takistab rakkude jagunemist ning kude hakkab surema.

Kas krooniline põletik on välditav?

Meie elustiilist tulenevalt on peaaegu kõigil täiskasvanutel ja järjest enamatel teismelistel krooniline põletik, kuid seda on lihtne vältida. Meditsiinilised andmed näitavad, et krooniline põletik on väga harv nähtus piirkondades, kus inimesed järgivad traditsioonilist elustiili. Neid piirkondi kutsutakse sinisteks tsoonideks (Blue Zones). Räägitakse viiest geograafilisest sinisest tsoonist, sh adventistid Loma Lindas Californias, kuid suurim sinine tsoon on saar ajas. See on viktoriaanlik sinine tsoon, kus vastavalt meditsiinilistele andmetele kroonilist põletikku praktiliselt ei esinenud.

Südamehaigus ja vähk on tänapäeval suurimad probleemid, kuid viktoriaanlikul Inglismaal neid peaaegu ei esinenud. Suurepärased teadaolevad andmed näitavad, et viktoriaanlaste võimalused elada tervena kõrge vanuseni olid paremad kui meil. Ja seda ilma kaasaegsete diagnostikavahendite, kirurgia ja ravimiteta, millele meie loodame.

Jah, esimesed aastad peale sündi olid karmid, kuid need, kes jõudsid viienda sünnipäevani, elasid sama kaua kui meie. Nad ei surnud valdavalt degeneratiivsetesse haigustesse, vaid sünnitamisel, tulekahjudes, traumade ja nakkuste tagajärjel. Siiski esines südamehaigust ja vähki, kuid need näitajad olid väga madalad, umbes 90% väiksemad kui praegu.

Uuringud näitavad, et viktoriaanlaste hea tervis tuli peamiselt nende heast elustiilist ja toitumisest.

Mis tekitab kroonilist põletikku?

Viis peamist elustiilist tulenevat kroonilise põletiku põhjust.

  1. Oomega-3 ja oomega-6 rasvhapete halb tasakaal. Neid peaks olema suhtes 1:1, kuid see on tõusnud 15:1 ja Ameerikas lausa 25:1, me sööme liiga vähe oomega-3 rasvhappeid ja liiga palju oomega-6 rasvhappeid.
  2. Liiga vähe puu- ja köögivilju, mis sisaldavad peale muude oluliste ainete ka küllaldaselt polüfenoole, millel on tugev põletikuvastane toime. Me sööme neid võrreldes viktoriaanlastega 2/3 vähem, kuid lisaks on polüfenoolide sisaldus meie toidus langenud 2/3, seega on meie toidus polüfenoole 90% vähem kui neil.
  3. Põletikku soodustavad toiduvalmistamise meetodid, mis tekitavad AGE ja ALE. Me valmistame valgu- ja rasvarikast toitu liiga kõrgetel kuumustel või tarbime mass­toodetud töödeldud toitu.
  4. Ülekaalulisus ja rasvumine, mis on 21. sajandi rahvatervise suur väljakutse ja teisel kohal enneaegse surma põhjustajana. Ülekaalulisus ja rasvumine on tänapäeval peamiseks kroonilise põletiku tekitajaks.
  5. Vabad radikaalid, mis tekitavad oksüdatiivset stressi ja põletikku. Krooniline põletik tekitab vabu radikaale, mis omakorda tekitavad põletikku ning olemegi sattunud kinnisesse ringi. Väga suur vabade radikaalide tekitaja on suitsetamine.

Põletiku mõju meie kehale

Teadus areneb pidevalt, kuid enamik teadlasi usub, et just krooniline põletik on paljude haiguste juurpõhjus. Suurt osa tänapäevasest vananemise protsessist juhib krooniline põletik ning peamised toitumisega seotud ja muud tegurid, mis kas aeglustavad või kiirendavad seda protsessi, on hästi teada.

„Kroonilisel põletikul on keskne roll meie ajastu kõige raskemates haigustes, nagu reumatoidartriit, vähk, südamehaigus, diabeet, astma ja isegi Alzheimeri tõbi.“ (Harvard Medical School Statement 2018)

Kuidas põletikuga võidelda?

Kroonilise põletikuga võitlemine toitumisega on odav, kerge, ohutu ja märkimisväärselt efektiivsem kui lootmine meie praeguse tervishoiusüsteemi armule. Väga lühidalt seitse sammu, kuidas kroonilise põletikuga ise võidelda.

  1. Sea oma toitumine korda. Rohkem tuleks süüa puu ja -köögivilju, täisteratooteid ja kaunvilju. Vähem suhkrut ja soola, suitsutatud, grillitud ja praetud toite.
  2. Võta põletikuvastast toidu­lisandit. Hästi tasakaalustatud toidust saad kõik vajaliku, kui sa tarbid päevas 3500 kalorit või rohkem. Istuva elustiiliga, tarbides 2000 kuni 2500 kalorit päevas, ei ole enam võimalik isegi hästi tasakaalustatud toidust pikaajaliseks terviseks olulisi aineid saada.
  3. Natuke rohkem trenni, palun! Mõõdukas trenn ja aktiivsus suurendab väljavaateid tervemale elule, osalt seetõttu, et sellel on põletikuvastane toime. Standardne nõuanne on 30 minutit aktiivsust, viis korda nädalas, intensiivsusega, mis tõstab sinu pulssi.
  4. Vajadusel langeta kaalu, järk-järgult ja jätkusuutlikul viisil. On tõendeid, et n-ö yo-yo dieeditamisel on põletikku soodustav mõju.
  5. Anna oma immuunsüsteemile parimad tingimused igasuguse põletikuga lõplikult toime tulla. Kui immuunsüsteem ei saa akuutsest lõplikult jagu, siis tekib krooniline põletik. Näiteks halb suuhügieen ja krooniline igeme­põletik on seotud südamehaigusega.
  6. Lõpeta suitsetamine, kuid seda sa ilmselt juba teadsid. Väldi või minimeeri kokkupuudet saastunud õhuga.
  7. Vähenda stressi, kuna see paneb keha põletikureaktsiooni häireolukorda. Mediteeri, maali, pane näpud mulda, ole kohal. Kui vaja, tarvita safranipõhist toidulisandit.

Elustiilipõhine lähenemine kombineerituna tervisliku toidu, regulaarse aktiivsuse ja stressi vähendamisega parandab elukvaliteeti, vähendab kroonilist põletikku ja kõikvõimalikke surmapõhjuseid. See parandab nii tervist kui oodatavat eluiga.

Kui palju süsivesikuid tohib süüa?

Süsivesikutevaeste dieetide levikuga on tekkinud arusaam, et tervislik toitumine ja süsivesikud ei sobi ühte lausesse. Süsivesikud on üks kolmest olulisest makrotoitainest (süsivesikud, rasvad, valgud) ja nende ignoreerimine ei ole tark mõte. Vaatame sinna süsivesikute maailma natuke sisse ja püüame aru saada, mis need süsivesikud on ja mis vahe on erinevatel süsivesikutel.

Alustame sellest, kas meil on neid süsivesikuid ikka vaja või mitte, ja kui on, siis kui palju ning milliseid.

Süsivesikutevaesele dieedile kindel „ei”

Igasugused rasva- ja valgurikkad dieedid on üle ilma moodi läinud ja jõudnud ka meile. Kui inimene muudest dieetidest pole kuulnud, siis paleodieedist ikka midagi. Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsiooni esimees Ketlin Jaani-Vihalem on öelnud selle kohta: „Inimene peab süsivesikutest saadava energia ehk glükoosi kätte saama igal juhul. Kui keha ei saa seda sellisel moel, nagu ta loodud on ehk siis süsivesikutest, siis hakkab ta glükoosi sünteesima valkudest ja rasvadest. Esiteks tundub see kohe alguses ebaloogiline, et milleks me tekitame sellise ebaloomuliku süsteemi, teiseks paneb see organismile tohutu koormuse, sest ta ei ole loodud nii, et peaks hakkama valkudest ja rasvadest glükoosi tegema. Pikas perspektiivis see lihtsalt koormab organismi, nii et selle tulemusel võivad tekkida mitmed terviseprobleemid.”

Süsivesikutevaesed dieedid aitavad söömisega liialdama kippuvatel inimestel vähem süüa, kuna tekitavad kiiresti rahuldustunde ja kõht püsib kaua täis, kuid pikas perspektiivis pole see tervislik. Sama efekti, rahulduse ja täiskõhutunde, tekitavad ka süsivesikute gruppi kuuluvad kiudained, mis on oluliselt tervislikum alternatiiv, eriti loomset päritolu rasvade ja valkudega liialdamisele. Seda kinnitab ka uuring, mille tulemused avaldati möödunud aasta augustis: sda.ee/vmUP.

Ka uuringud kinnitavad seda

Süsivesikutevaeste dieetide mõju meie tervisele on ennegi uuritud, kuid tihti keskenduvad need kaalu langetamisele ja ainevahetusele. Nimetatud uuringus võeti tähelepanu alla süsivesikute tarbimine ja suremus.

Uuringus osales 15 428 täiskasvanut vanuses 45–64. Lisaks kombineeriti andmeid analüüsifaasis ka seitsme mitmerahvuselise uuringu andmetega. Ning lõpuks uuriti, kuidas mõjutab suremust süsivesikute asendamine loomset või taimset päritolu rasvade ja valkudega.

Ja järeldus oli, oluline on mõõdukus! Enneaegse surma oht on madalaim, kui järgida riiklikku soovitust, ehk siis süsivesikud peaksid moodustama jämedalt poole meie tarbitavast energiast. Uuring näitas, et kui süsivesikute osakaal jääb pidevalt alla 40% või üle 70%, seostub see kõrgema suremusega. Kõige optimaalsem on, kui süsivesikute osakaal kogu energiast jääb 50–60% vahele.

Lisaks leiti, et süsivesikute asendamine rasvade ja valkudega kujutas suuremat ohtu neile, kes kasutasid loomseid rasvu ja valke (veise-, sea- ja lambaliha, kana ja juust). Neil, kes asendasid süsivesikud taimset päritolu rasvade ja valkudega, enneaegse surma risk nii kõrge ei olnud.

Uuringut juhtinud dr Sara Seidelmann ütles: „Meie andmed näitavad, et loomset päritolu toidul põhinevad madala süsivesikute sisaldusega dieedid, mis on levinud Põhja-Ameerikas ja Euroopas, võivad põhjustada eluea lühenemist ja neid ei peaks soovitama.“

Temaga nõustuvad ka sama valdkonna teised eksperdid. Toitumisteadlane Nita Forouhi Cambridge’i ülikoolist lisab: „Selle uuringu kõige olulisem sõnum on, et ei piisa keskendumisest ainult toitainetele, vaid tuleb ka vaadata, kust need pärinevad, kas loomsetest või taimsetest allikatest.“

Lisaks süsivesikute optimaalsele kogusele arvutasid teadlased välja ka, kui palju aastaid meie elule süsivesikute mõõdukal tarbimisel lisandub. Leiti, et alates 50. eluaastast on mõõduka tarbimise korral oodatav eluiga 83 ehk veel 33 aastat. Süsivesikute vähese tarbimise korral lühenes oodatav eluiga neli aastat ja liigse tarbimise korral ühe aasta.

Süsivesikute liigid

Kui sa juba rõõmustasid, et nüüd on valgest jahust saiakeste söömine legaliseeritud ning pikk ja terve vananemine garanteeritud, siis see on veidi ennatlik järeldus. Süsivesikud, üks kolmest peamisest makrotoitainete rühmast on väga mitmekesine ja „liigirikas“ grupp. Levinumad süsivesikute liigitused on järgmised.

  1. Toiteväärtuse järgi jagatakse süsivesikud kaheks. Esimesse kuuluvad sellised, mis on seeditavad ja imenduvad, varustades keharakke peamiselt glükoosiga ehk glükeemilised süsivesikud (tärklis ja suhkrud). Teise kuuluvad kiudained, mis annavad energiat minimaalselt või üldse mitte.
  2. Imendumise kiiruse järgi jagatakse süsivesikud kiireteks ja aeglasteks. Eristatakse neid siis selle alusel, kui palju need meie veresuhkrut mõjutavad. Aeglased ehk madala glükeemilise indeksiga süsivesikud mõjutavad veresuhkrut vähem ja täiskõhutunne püsib kauem. Kõrge glükeemilise indeksiga ehk kiired süsivesikud peituvad peamiselt töödeldud toiduainetes nagu valge suhkur, valge jahu, valge riis jne.
  3. Molekulaarsest struktuurist lähtuvalt jagatakse süsivesikud liht­süsivesikuteks ja liitsüsivesikuteks. Lihtsüsivesikud on süsivesikud, mis hüdrolüüsis enam lihtsamateks ei lõhustu. Liitsüsivesikud koosnevad paljudest lihtsüsivesikutest, mis on omavahel seotud keemiliste sidemetega, moodustades erineva pikkuse ja kujuga ahelaid. Mida rohkem ahelaid ja mida rohkem need hargnevad, seda raskem ja aeganõudvam on seda organismil seedida. See aga tähendab paremat veresuhkru kontrolli.

Mis siis selle tarkusega nüüd teha? Esiteks, kiudained on ka süsivesikud, mida saab ainult taimsest toidust. Need annavad vähe kaloreid, aga on meie ainevahetusele väga olulised, aeglustavad toitainete imendumist, stabiliseerivad veresuhkru taset ja aitavad soole sisu tühjendada, kui nimetada vaid mõned kiudainete head omadused. Peamised kiudainete allikad on puuviljad ja teraviljad, mingil määral ka aedviljad.

Kui on valida, siis tuleks valida pigem aeglaseid süsivesikuid võimalikult töötlemata kujul. Hea näide on puuviljad, mis sisaldavad palju fruktoosi ja glükoosi (erinevatel puuviljadel on vahekord erinev), mis oma olemuselt on kiired süsivesikud, kuid puuviljad sisaldavad ka suures koguses vees lahustuvaid kiudaineid, mis aeglustavad süsivesikute imendumist.

Kasu liitsüsivesikutest:

  • Liitsüsivesikud sisaldavad antioksüdante ja hoiavad põletikud kehast eemal.
  • Kiudained toetavad seedimist.
  • Vähendavad vähi-, diabeedi- ja südamehaiguste riski.
  • Aitavad paremini magada, vähendades stressihormooni kortisooli taset.
  • Aitavad treenijatel taastada lihaste energiavarud.
  • Aitavad kaasa mõnuhormooni serotoniini tootmisele, andes parema tuju.

Meeles tuleb pidada, et optimaalne süsivesikute osakaal meie igapäevasest tarbitavast energiast on umbes 50–60%. Energiast, mitte toidu kaalust, mahust või millestki muust. Rusikareegel, mis aitab toitu taldrikule tõstes energiahulka hinnata, on see, et rasvad sisaldavad kaks korda rohkem kaloreid grammi kohta kui toitainerikkad süsivesikud (puuviljad, teraviljad, kartul, bataat) ja kiudainerikkad süsivesikud (köögi­viljad, enamus juurvilju) kaks korda vähem kaloreid grammi kohta kui glükeemilised süsivesikud.

Siinkohal tasub meenutada taldrikureeglit: vähemalt poole taldrikust võiks hõivata köögiviljad, võimalusel toored; ülejäänud, väiksema poole taldrikust võiksid jagada omavahel taimset päritolu rasvad, valgud ja glükeemilised süsivesikud.

Head süsivesikute allikad

Esimesele kohale paneksin lehtköögiviljad, sh igasugu salatid ja kapsalised. Sealt saab palju kasulikke mineraale ja kiudaineid, mis on meie tervisele väga kasulikud ja neid süües ei pea me muretsema liigsete kalorite pärast.

Järgmisena tulevad juurviljad: peet, porgand, kaalikas, kartul, bataat. Kõige toitainerikkamad neist on kartul ja bataat. Porgandi puhul tuleks arvestada, et kõige paremini omastab organism porgandist kasulikud toitained peale kuumtöötlemist. Kaalikas on jälle hea selle poolest, et seal säilivad vitamiinid kevadeni. Bataat pole meil eriti levinud, kuid on hea antioksüdantide, kiudainete ning vitamiinide allikas.

Kui eelmainitud süsivesikute allikad on olulised peamiselt kiud­ainete ja mineraalide poolest, v.a kartul ja bataat, mis on ka väga energia­rikkad, siis järgmine grupp heade süsivesikute allikana on puuviljad. Puuviljad ja marjad on head energiaallikad kui ka head kiud­ainete allikad ning lisaks ka head veeallikad, sest sisaldavad ju suures koguses vett, mis on väga puhas. Nad on rikkalikud fütoainete ja muude tervisele kasulike omaduste poolest. Näiteks mustikad vähendavad põletikke ja kaitsevad erinevate haiguste eest. Banaan aitab kiiresti trennist taastuda jne.

Järgmisena tõstaksin esile kaunviljad, mis on meil suhteliselt tuntud, kuid tihti liha ja piimatoodete poolt toidulaualt välja tõrjutud. Läätsed ja oad on ühed tervislikumad liitsüsivesikute allikad, täis fütoaineid ning taimetoitlaste laual asendamatud valguallikad. Lisaks on neis palju kiudaineid, nii et süües kaunvilju ei pea tühja kõhtu kannatama isegi kaalulangetamise ajal.

Viimane suur ja oluline grupp on teraviljad. Teraviljadest tõstaksin esile meie toidulaudadel uue tegija kinoa, mis on tuntud oma hea toiduainete koostise poolest. Kinoa kõrvale paneksin tatra ja hirsi, mis on iidsemat sorti teraviljad ning koos kinoaga ka gluteenivabad ja toitvad. Kaer aitab sarnaselt kinoa, tatra ja hirsiga veresuhkru taset tasakaalus hoida ning lisaks sisaldab betaglükaani-nimelist kiudainet, mis aitab veresuhkru ja kolesterooli taset kontrolli all hoida. Teraviljade puhul on oluline eelistada täisteravilju. Tihti on kaubandusvõrgust saadavad jahud või valmistoidud välja reklaamitud kui täistera, kuid tegelikult on lisatud rafineeritud jahule ainult kliisid.

Kokkuvõte

Järgi taldrikureeglit: vähemalt poolt taldrikust salatid ja aedviljad, kuni neljandik kartul, riis, pasta vms ning neljandik valgud ja rasvad, soovitavalt taimsed. Ehk siis, hoolitse, et alati oleks laual salat või kuumtöödeldud aedviljad.

Hoidu lisatud suhkrutest ja neid sisaldavatest toiduainetest: lauasuhkur, kommid, küpsised, tordid, koogid, jäätis, šokolaad jne.

Väldi valgest jahust valmistatud tooteid, eelistades täisteratooteid.

Eelista kompleksseid toidukordi, mis sisaldavad õiges vahekorras süsivesikuid, sh kiudaineid, rasvu ja valke. See annab tükiks ajaks täiskõhutunde ja rahulduse, säästes sind igasugustest isudest.

Rasvadega sõbraks

Aastaid on rasvu süüdistatud sajas surma­patus. Viimastel aastatel on kõiksugu rasva­rikaste dieetide võidu­käiguga pendel teise äärde liikumas. Julgustatakse tarbima rasvarikast, sh loomset päritolu rasva sisaldavat toitu. Mis on siis tõde?

Tuleb tunnistada, et teadus on viimastel aastakümnetel tublisti arenenud ning suur hirm rasvade suhtes ei ole põhjendatud. Rasvad on olulised makrotoitained ning meil on neid hädasti vaja. Samas on oluline, milliseid rasvhappeid ja millises vahekorras me tarbime. Tänapäevane toiduainetööstus on kõvasti pingutanud võimalikult odava ja kaua säiliva toidu arendamisel. Need püüdlused on meie toidulauale toonud hulgaliselt transrasvu, millega kaasneb hulgaliselt terviseriske. Samuti on seoses farmides kasvatatud liha ja piimatoodete ning teravilja proportsionaalselt suure tarbimisega paigast nihkunud oluliste rasvhapete tasakaal.

Ehk siis, igasugustest rasvadest hoidumine või rasva valimatu tarbimine pole kumbki hea alternatiiv. Rasva tuleb tarbida piisavalt ning see peab olema n-ö hea rasv õiges vahekorras. Kas tundub liiga teoreetiline? Toon näiteks ühe uuringu.

Rasv versus rasv

Nimelt rasval ja rasval on vahe. Toon näiteks ühe uuringu, kus võrreldi Ameerika Südameassotsiatsiooni (AHA) pakutavat menüüd avokaadol põhineva menüüga. Avokaadol põhinevas menüüs oli kõigist kaloritest rasva 37%, sh 13% küllastunud rasvhappeid. AHA Step 3 menüüs oli rasva kokku 21% kaloritest, sh küllastunud rasvhappeid 7%. Seega vähem rasva ja vähem küllastunud rasvhappeid, mis peaks ju olema hea?

Uuringu tulemused näitasid, et rohkesti avokaadot sisaldav dieet vähendas halba kolesterooli 8,2% ja hea kolesterooli tase ei muutunud. Traditsioonilise madala rasvasisaldusega dieedi puhul langes kolesterool kokku ainult 4,9% ning hea kolesterool 13,9%. Nii et rasva ei pea kartma. Rohkem rasva võib tähendada paremat tervist.

Kui palju rasva peaks sööma?

See on väga hea küsimus, millele on raske vastata. Sõltub. Nagu nägime kirjeldatud uuringust, ei pruugi rasvavaesem dieet tingimata tervislikum olla. Vähemalt kolesterooli taset silmas pidades. Riiklik soovitus on, et rasvade osa kaloritest võiks jääda vahemikku 25–35%. Sealjuures hoiatatakse, et tase alla 20% võib muutuda tervisele ohtlikuks. Kõige väiksem soovitus, mida mina olen kohanud, pärineb süsi­vesikutel põhinevast toortoidu­dieedist nimega 80/10/10. Üks nendest number kümnetest viitab rasva protsendile. Samas väidab autor, et see on varuga, tema hinnangul on organismil rasvhappeid vaja umbes 5% kaloritest. Teises ääres on rasvarohke ehk ketogeeniline toitumine, kus rasvade osakaal on 50–60% kaloritest. Loodame, et teadusuuringud heidavad õige pea sellele küsimusele rohkem valgust. Iga suuna pooldajad on oma lähenemise õigsuses veendunud ja las nad olla. Vaatame parem seda, millised rasvad on head, millised halvad ja mis vahekorras erinevaid häid rasvhappeid tuleks tarbida.

Toidurasvade liigitus

Nüüd, kui me oleme näinud, et rasval ja rasval on erinevus, on õige hetk natuke rasvade maailma sisse piiluda. Rasvad koosnevad rasv­hapetest ning rasvhapete peamised liigid on:

  • küllastumata rasvhapped, mis omakorda jagunevad
    • monoküllastumata rasvhapeteks ja
    • polüküllastumata rasvhapeteks;
  • küllastunud rasvhapped;
  • transrasvad.

Kui nüüd püüda kiiresti sikud lammastest eraldada, siis esimesena satuvad halbade rasvade nimekirja transrasvad. Riikliku soovituse kohaselt ei tohiks neid üle 1g päevas süüa, aga ideaalis ei peaks neid üldse olemas olema. Transrasvad on valdavalt toiduainetööstuse sünnitis ning looduslikus toidus neid peaaegu ei esine.

Ülejäänud seltskonna, küllastunud, monoküllastumata ja polüküllastumata rasvhapped võiks väga jämedalt jagada kolme ossa, igat on umbes 1/3. Sealjuures tuleks meeles pidada, et küllastunud rasvhappeid võiks tarbida kuni 1/3 kõigist rasvadest ja küllastumata rasvhappeid (mono- ja polü- kokku) peaks kõigist tarbitud rasvadest olema vähemalt 2/3.

Ja nagu see juba piisavalt segane ei oleks, lisaks rasvhapete liigitusele tuleb silmas pidada, et kõik need rasvad võivad poeletil olla naturaalsel või rafineeritud kujul ning erinevate rasvade keemiline inertsus, lihtsamalt öeldes kuumustaluvus, on erinev. Ja muidugi päritolu: loomsed rasvad ja taimsed rasvad, ka siin on erinevusi. Me ju ei osta poest monoküllastumata rasvhappeid ühe purgiga ja küllastunuid teisega. Kõik peamised toidurasvad, mida me poest ostame, sisaldavad vähemal või rohkemal määral erinevat liiki rasvhappeid. Kõigest kohe lähemalt.

Polüküllastumata rasvhapped

Alustame polüküllastumata rasvhapetest. Põhjusi selleks on mitmeid. Esiteks on tegemist n-ö heade rasvhapetega ning teiseks kuuluvad siia gruppi mitmed asendamatud rasvhapped nagu omega-3 ja omega-6, mida organism ise ei sünteesi. Peamiselt jõuavad need rasvhapped meieni taimede ja kala kaudu. Kui me neid taimi või kala muidugi sööme.

Kui nüüd probleemidest rääkida, siis üheks probleemiks selles rasvhapete grupis on omega-3 ja omega-6 vahekord, mis ideaalis peaks olema 1:1. Toitumisspetsialistide hinnangul on nende vahekord tegelikult meie toidulaual 1:20 või isegi rohkem ja seda omega-3 kahjuks. Halb on see sellepärast, et omaga-6 rasvhapete liigtarbimine soodustab kehas põletikulisi protsesse, nt liigestevalud jms. Ja see on ka põhjus, miks omega-3 rasvhappeid nii palju reklaamitakse.

Kindlasti olete ise ka märganud, et omega-3 rasvhapete olulisusest räägitakse palju ning mitmed tooted on omega-3 rasvhapetega rikastatud, nt kanamunad, rapsiõli jne. Samuti reklaamitakse omega-3 toidulisandeid. Kust neid siis saab?

Asendamatuid omega-3 rasvhappeid, nt ALA saab nii taimedest, tuntumad allikad on linaseemned ja  -õli, tudra- ja rapsiõli. Kõrgemaid rasvhappeid EPA ja DHA suudab organism ise ALA-st sünteesida. Kuid eriti taimetoitlastel tuleb meeles pidada, et neid kõrgemaid rasvhappeid, EPA ja DHA, leidub ainult loomsetes allikates nagu lõhe, anšoovis, sardiin, tuunikala, heeringas, makrell ja forell. Miks see oluline on? Just sai öeldud, et keha suudab neid ise ka toota. Probleem on selles, et meie tavapärasel toidulaual on omega-3 allikaid oluliselt vähem kui omega-6 rasvhapete allikaid ning kui me pole piisavalt tähele­panelikud, siis me ei pruugi ALA-t piisavalt taimsest toidust saada. Lisaks on uuringud näidanud, et eriti vananedes võib organismi võime ALA-st teisi rasvhappeid sünteesida oluliselt langeda. Seega tasub kaaluda kas kvaliteetsete omega-3 toidulisandite tarvitamist või meres vabalt kasvanud kala söömist. Kala puhul tuleks eelistada väikeseid, toiduahelas allpool asetsevaid ja sügavamal elutsevaid kalu nagu anšoovis, ka kilu ja räim on head valikud. Kasvanduses kasvanud kala ei ole hea omega-3 allikas, sest neid toidetakse teraviljaga, mis on peamiselt omega-6 rasv­hapete allikas, ja lisaks on neis ka rohkem raskemetalle.

Omega-6 rasvhapete peamised allikad on päevalille-, soja-, maisiõli. Omega-3 ja -6 tasakaalu aitavad paigast viia ka soja ja teraviljatooted ning farmides kasvatatud liha, sh kala.

Kokkuvõtlikult polüküllastunud rasvhapetest: jälgige omega-3 ja omega-6 tasakaalu, mis praktikas tähendab seda, et lisate oma toidule omega-3 ja vähedate omega-6 allikaid. Ja meeles tasub pidada, et polüküllastumata rasvhapped ei ole keemiliselt eriti inertsed, seega oksüdeeruvad kergesti, st ei säili kaua ja kardavad kuumust.

Monoküllastumata rasvhapped

See on kõige suurem rasvade grupp, mis peaks riikliku soovituse kohaselt katma kuni 10–20% meie energiavajadusest. Siia kuuluvad omega-9 rasvhapped, mida leidub oliivi-, mandli- ja seesamiõlis, oliivides, avokaados ja pähklites. Näiteks 100g sarapuupähklis on monoküllastamata rasvhappeid 49g, 100g pekaanipähklis 42g, 100g mandlites 38g.

Omega-9 rasvhapped vähendavad südamehaiguste, diabeedi, vähi ja rasvumise riski.

Küllastunud rasvhapped

Kui küllastumata rasvhapped on peamiselt taimset päritolu, siis küllastunud rasvhapped jõuavad meie toidulauale peamiselt loomset päritolu tahke rasvana. Peamised allikad on sea-, lamba-, looma- ja linnuliha, erinevad piimatooted, sh jogurtid, juustud, kohupiim ja paraku ka jäätis. Küllastunud rasvhapetega tuleks mõõdukas olla ja eriti tuleks vähendada loomset päritolu rasvasid.

Küllastunud rasvhapete tugevus on nende keemiline inertsus, nad säilivad paremini kui küllastumata rasvhapped ning nad kannatavad paremini kuumust. Sellepärast kasutatakse neid tihti just praadimisel.

Head küllastunud rasvhapete allikad on kookos- ja palmituumaõli. Neid on kergem seedida, ei ladestata kehas rasvana ja põletatakse kiiresti energiaks. Nad küll tõstavad kolesteroolitaset, kuid seda hea kolesterooli arvelt. Lisaks on nende suitsemispunkt kõrge, tähendab, et nad sobivad suurepäraselt ka kõrgete kuumuste juures kasutamiseks.

Palmituumaõli ei tohiks segi ajada palmiõliga ning soovituslikult võiks eelistada Aafrikast pärit õli Aasia omale, sest viimasel juhul kaasnevad õli tootmisega suured keskkonnaprobleemid.

Rafineeritud õlid ja praadimine

Õlide rafineerimisel tõuseb küll nende kuumustaluvus, aga hävinevad kasulikud toitained ja kaob õli loomulik lõhn. Lisaks jäävad õlisse rafineerimisega kaasnevad keemilised jääkained.

Eelistada tuleks rafineerimata külmpressitud õlisid, nt Extra Virgin oliiviõli. Küpsetamiseks on parimad oliivi- ja rapsiõli (keskmisel kuumusel, kuni 175ºC) ning kookos- ja palmituumaõli, mis kannatavad suuremat kuumust kui oliiviõli, kuid ei pruugi oma spetsiifilise maitse poolest kõigile meeldida. Mida vähem sisaldab rasv polüküllastumata rasvhappeid, seda paremini ta kuumust talub.

Kokkuvõtteks

Mida siis kokkuvõtteks soovitada? Rikastage oma salateid igasugu põnevate õlidega, eriti sellistega, kus omega-3 ja -6 tasakaal on esimese kasuks. Vältige transrasvu, mida on tõenäolisemalt margariinides, šokolaadis, kommides, jäätistes ja muudes „heades“ asjades. Vähendage loomset päritolu küllastunud rasvhapete tarbimist ehk liha, kala ja piimatoodete osakaalu oma toidulaual, asendades need köögiviljade ja küllastumata rasvhapetega.

Psühholoogiline nõustamine

Psühholoogilise nõustamise eesmärk on olla kliendile toeks iseenda ja oma probleemide mõistmisel ja sõnastamisel. Seejärel saab psühholoog aidata kliendil seada realistlikke eesmärke ning asuda koostöös kliendiga otsima sobivaid lahendusvariante. Usalduslik ja hinnanguvaba õhkkond võimaldab kliendil näha oma probleeme senisest erinevatest vaatenurkadest.

Meie töötajad

Veronika Pillesaar

Psühholoog, pereterapeut
Loe tutvustust

Paarisuhte mentorlus

Paarisuhte mentorlus on protsess, kus kogenum paar (keegi pole öelnud midagi “täiuslikkuse” kohta) aitab vähemkogenud paaril oma suhet arendada ning eluteel ette tulevaid karisid vältida. Mentorluse eesmärk on vähendada lahutuste arvu ja muuta head abielud suurepäraseks.

Miks paarisuhte mentorlus on oluline? Sest see töötab! 82% paaridest väidab küsitlustes, et nad tahaksid endale mentorist paari. Teiseks, uuringud näitavad, et paarid, kellel on paarisuhte mentor, on õnnelikumad ja tervemad.

Meeles tuleb pidada, et paarisuhte mentorlus ei ole professionaalne nõustamine või teraapia ega asenda neid.

Võta mentoritega kohtumist kui kvaliteetaega oma abikaasaga, kus saab rääkida teemadel millest muidu on raske rääkida või milles teil veel kogemust pole.

Paarisuhte mentorlus on kasulik kahepoolselt. See aitab ka mentorpaaril ennast vormis hoida. Mentordades teisi, sead ka endale kõrgemad standardid ja püüad järjest paremaks saada.

Meie paarisuhte mentorluse teenus on vabatahtlikkusel põhinev tasuta teenus. Meie mentorid on läbinud vastava ettevalmistuse, neil on endal paarisuhte mentorid, et arendada oma suhet järjest paremaks ning nad on valmis ka sind aitama.

Meie eesmärk on koolitada üle Eesti nii palju paarisuhte mentoreid, kui võimalik, et igas linnas ja asulas oleks mõni mentorist paar. Ikka selleks, et Eestimaal oleks lahutusi vähem ja pered õnnelikumad!

Meie töötajad

Paari- ja pereteraapia

Paari- ja pereteraapia tegeleb perekondade ja paaride omavaheliste suhete muutmise ja parandamisega.

Süsteemses pereteraapias vaadeldakse perekonda kui süsteemi ja keskendutakse sellele, kuidas inimesed vastastikku üksteist mõjutavad. Pereteraapias räägitakse käitumis- ja suhtemustritest, muutustest, mis neis toimuvad, muu hulgas ka muutustest pere koosseisus. Arutletakse, kuidas toime tulla pingete, kriiside, psühholoogiliste probleemide ja pereliikmete haigustega.

Kognitiiv-käitumuslik paariteraapia keskendub sellele, kuidas partnerid vastastikku teineteist mõjutavad, asetades erilise rõhu vastastikustele ootustele ja kõikvõimalikele arvamustele enese ja teise inimese kohta. Teraapias õpetatakse partnereid teineteise suhtes kehtinud probleemseid uskumusi kindlaks tegema ja muutma. Samuti lihvitakse probleemide lahendamise ja suhtlemisoskusi. Kognitiiv-käitumuslik paariteraapia aitab ümber kujundada suhetele esitatavaid ebarealistlikke ootusi, muuta suhtlemist mõjutavaid ekslikke eeldusi ja arvamusi ning õpetab kasutama enesejuhendamisvõtteid, et klientide käitumismustrid võiksid olla konstruktiivsemad ega viiks suhete lagunemiseni.

Meie töötajad

Veronika Pillesaar

Psühholoog, pereterapeut
Loe tutvustust

Individuaalne psühhoteraapia

Individuaalne psühhoteraapia lähtub eeldusest, et lapsepõlves omandatud arusaamad, hoiakud ja reeglid mõjutavad meie mõtteid, tundeid ja käitumist ka täiskasvanuna. Need arusaamad, mis ei aita kaasa meie toimetulekule, muudavad meid haavatavaks erinevate emotsionaalsete probleemide suhtes. Teraapias õpitakse oma negatiivseid mõttemustreid ära tundma ja neist loobuma. See võimaldab kogeda emotsionaalse seisundi paranemist ja muutusi käitumises.

Süsteemsest pereteraapiast lähtudes vaadeldakse inimest tema peresüsteemis, analüüsitakse suhteid ja nende mõju kaebuste, sümptomite või probleemide kujunemisele ja säilimisele. Eesmärk on kliendi ja tema pereliikmete vahelise kommunikatsiooni mõjutamine kaebuste, sümptomite ja probleemide leevenemiseks.

Meie töötajad

Veronika Pillesaar

Psühholoog, pereterapeut
Loe tutvustust

Hingehoid

Hingehoidja aitab abivajajal mõista tema olukorra tähendust Jumala Sõna valguses. Lootus paremale tulevikule, millest Piibel räägib, innustab ja aitab vaadata kaugemale praegusest murest. Hingehoiu eesmärk on, et inimene, olles terviklik oma ihult, hingelt ja vaimult, kasvaks enda ainulaadsuses ja otsingutes. Iga kogemus võib omada suurt tähendust. On suur rõõm, kui selle tähenduse mõistmine aitab inimesel olla rahulikum ja tänulikum nii siin kui ka tulevases elus.

Meie töötajad

Back To Top