Füüsilised häired igapäevaelus – põhjused, sümptomid ja leevendamine

Füüsiline häire on organismi tavapärase toimimise kõrvalekalle, mis avaldub kehaliste sümptomitena ja mõjutab inimese igapäevast toimetulekut. See on keha talitluse või enesetunde häirumine, mis annab märku, et mõni süsteem (näiteks närvisüsteemi, vereringe, meeleelundite või ainevahetuse töö) ei toimi tavapäraselt. Füüsilised häired hõlmavad laia spektrit seisundeid, alates lihtsamatest ebamugavustunnetest kuni tõsiste meditsiiniliste probleemideni, mis nõuavad põhjalikku ravi.

Kaasaegses maailmas puutuvad paljud meist kokku mitmesuguste füüsiliste häiretega. Pikk istuv töö arvuti taga võib põhjustada pingepeavalu või närvivalu seljas. Stress ja väsimus võivad vallandada migreenihood. Vananemine toob sageli kaasa kuulmislangust ja tasakaaluhäireid. Olenemata kaebusest ja selle tõsidusest, võib füüsiline häire mõjutada inimese igapäevaelu, põhjustades ebamugavust, valu ja piirates tavapäraseid tegevusi.

Hea uudis on see, et tänu tänapäeva arenenud meditsiinile saab enamikku füüsilisi häireid edukalt hallata, leevendada või isegi täielikult ravida. Oluline on mõista nende põhjuseid, ära tunda varajasi sümptomeid ja teada, millal on aeg pöörduda spetsialisti poole. Samuti on võtmetähtsusega ennetamine – füüsiline aktiivsus, tasakaalustatud toitumine and tervislik eluviis võivad paljusid probleeme ära hoida või nende kulgu oluliselt leevendada.

Käesolevas artiklis vaatleme mõningaid levinumaid füüsilisi häireid, nende ilminguid ja ravimisvõimalusi.

TABLE OF CONTENTS
Tasakaaluhäired
Pearinglus
Peavalu ja migreen
Närvivalu
Hoolitse oma keha eest

Tasakaaluhäired

Tasakaaluhäired tähendavad, et keha asendi ja liikumise kontroll on häirunud ning inimene tunneb, et tema keha ei suuda säilitada stabiilset asendit. Tasakaaluhäired võivad avalduda kõikumis- või kukkumistundena, raskusena kõndida sirgelt või pideva ebakindlusena liikumisel. Sümptomid võivad esineda nii kõndides kui ka seistes.

Sageli esinevad pearinglus ja tasakaaluhäired koos – tunne, et samal ajal pea käib ringi ja esinevad tasakaaluhäired, on üsna tavapärane. Sealjuures tasakaaluhäired võivad esineda suhteliselt kergete ja lühiajaliste atakkidena, kuid pearinglus võib kesta tunde koos iivelduse ja oksendamisega. Samas võib tasakaaluprobleeme olla ka ilma pöörlemistundeta.

Millest tulevad tasakaaluhäired?

Tasakaaluhäired tekivad väga erinevatel põhjustel. Kõige sagedasemad tasakaaluhäirete põhjused on sisekõrva tasakaaluorgani häire või kahjustus, kuid rolli võivad mängida ka neuroloogilised probleemid, vereringehäired, teatud ravimid ning vanusega seotud muutused.

Leevendamine ja võimalikud ravivõimalused

Tasakaaluhäire, mis tekib ilma pearingluseta, on enamasti põhjus pöörduda perearsti poole, sest see võib viidata nii lihtsale ülekoormusele või ravimite kõrvaltoimele kui ka neuroloogilisele või vereringega seotud probleemile. See ei ole alati erakorraline, kui vaevus on kerge ja möödub kiiresti, kuid püsiva või korduva ebakindla kõnnaku korral tasub põhjus kindlasti selgeks teha. Kiiret abi vajab olukord, kui lisanduvad kukkumised, kõnehäire, ühe kehapoole nõrkus/tuimus, tugev uus peavalu, nägemishäire või teadvusehäire. 

Kuna tasakaaluhäiretel on väga erinevad põhjused, vajavad need sõltuvalt oma iseloomust ka erinevat lähenemist. Seetõttu peab ravi lähtuma kindlasti põhjusest. Abiks võivad olla füsioteraapia ja tasakaaluhäirete harjutused, vedelikutarbimise ja une korrigeerimine või põhjuspõhine ravi (nt sisekõrva probleemide käsitlus).

Pearinglus

Pearinglus on ebameeldiv aisting, kus tekib pöörlemistunne, “ujuv pea” või minestuse eelne tunne. Inimesel tekib tunne, et tema ise või teda ümbritsev keskkond keerleb ja liigub, kuigi tegelikult seisab ta paigal. Tihti käivad pearinglus ja iiveldus käsikäes.

Võimalikud põhjused

Enamasti tekib pearinglus sellest, et aju ei saa piisavalt hapnikku või saab seda liiga palju. Põhjust ringluseks annavad nii madal veresuhkur, vedelikupuudus, rauapuudus, viiruslik või bakteriaalne haigus, peatraumad, alkoholi tarvitamine, väsimus, ületöötamine ja nii edasi. Pearinglus võib olla ka eraldiseisev diagnoos – healoomuline asendipeapööritus.

Siiski võib pearinglus või tasakaalutus märku anda tõsisemast probleemist: näiteks kaasneb see ravimata või äkki tekkinud kõrge vererõhu korral, mil üheks sagedaseks sümptomiks on ka suruv peavalu kuklas. Kui samaaegselt esinevad kohin kõrvus ja pearinglus, võib see viidata sisekõrva probleemidele.

Mis aitab pearingluse vastu?

Nagu muudegi terviseprobleemide puhul, sõltub ka pearingluse ravi selle põhjusest. Kui pearinglus ei ole püsiv, tihti esinev ning põhjus on ilmne (näiteks söömata olemine või alkoholi tarbimine), aitab puhkus, vedeliku tarbimine ja söömine – keha vajab lihtsalt taastumiseks aega. Sellisel juhul taandub pearinglus enamasti iseenesest vähemalt mõne tunni jooksul.

Kui pearinglus kordub tihti või kestab päevi, tasub põhjuse selgitamiseks pöörduda perearsti poole. Kiiret abi vajab äkiline tugev pearinglus koos minestuse, rindkerevalu, kõnehäire, nägemishäire või ühe kehapoole nõrkusega.

Peavalu ja migreen

Peavalu on üks levinumaid tervisekaebusi, kuid mitte kõik peavalud ei ole ühesugused. Peavalu liigitatakse kaheks:

• peavalud, mis annavad märku mõnest muust haigusest. Sellist liiki peavalusid ravitakse koos neid põhjustanud haigusega terviklikult;
• peavalud, mis ei ole teiste haiguste tunnuseks, vaid on esmased.  Levinuimad on pingetüüpi peavalu ja migreen.

Kerge esmane peavalu, nagu pingepeavalu, avaldub enamasti mõlemas peapooles ühtlase surve- või pigistustundena. Tüüpiliselt esinevad peavalu punktid meelekohtades või otsmikus – otsmiku peavalu on üks pingepeavalu kõige sagedamini esinev ilming. Oluline tunnus on see, et kerge peavaluga ei kaasne üldjuhul muid sümptomeid. Kui aga esinevad korraga peavalu ja iiveldus või oksendamine, võib see viidata tõsisemale probleemile, näiteks peapõrutusele või migreenile.

Migreen erineb tavalisest peavalust nii tugevuse kui ka mustri poolest. Migreeni sümptomid hõlmavad tugevat, sageli ühele peapoolele keskenduvat pulseerivat valu, millega kaasnevad iiveldus, oksendamine ning tundlikkus valguse ja müra suhtes. Migreenihood võivad kesta mõnest tunnist kuni mitme päevani, muutes töötamise ja igapäevase toimetuleku raskeks. Krooniline migreen on seisund, kus hood esinevad 15 või enam päeva kuus.

Võimalikud põhjused

Pingepeavalu seostub sageli stressi, unepuuduse, vähese liikumise ja kaelalihaste pingega. Migreeni puhul mängivad rolli närvisüsteemi ülitundlikkus ja vallandajad (hormonaalsed kõikumised, konkreetsed toidud, alkohol, vähene uni, tugevad lõhnad).

Pingepeavalu leevendamine

Pingepeavalu leevendamine algab sageli lihtsatest meetoditest – puhkus, vedeliku tarbimine, kaela- ja õlalihaseid lõdvestavad venitus- ja massaaživõtted ning õige surve avaldamine peavalu punktidele otsmikul ja oimukohtades. Kerge ja mõõduka peavalu vastu aitavad käsimüügiravimid, mille kohta saab rohkem infot arstilt või apteekrilt. 

Mis aitab migreeni vastu?

Migreeni leevendamine nõuab aga sageli põhjalikumat lähenemist. Migreen on tänapäeval hästi ravitav haigus, kuid edu eeldab korrektset diagnoosi ja arsti juhiste täpset järgimist.

Migreeni ravi sõltub inimesest, kuid levinud meetodid on pimedas ja vaikses ruumis puhkamine, külmad või soojad kompressid ning migreeni ravimid, mida arst välja kirjutab. Migreeni ravi võib hõlmata nii hoogude leevendamist kui ka ennetlikult vallandajate vähendamist, eriti kroonilise migreeni korral.

Millal pöörduda arstile?

Arsti poole tuleks pöörduda, kui peavalud esinevad tihti, on ebatavaliselt tugevad, ei allu käsimüügi valuvaigistitele või kaasnevad neuroloogilised sümptomid nagu nägemishäired või tuimus.

Peavalu kaebusega inimesel tuleks esmalt pöörduda perearsti poole, kes vajadusel suunab edasi neuroloogi vastuvõtule – eriti juhul, kui migreen ei allu hästi esmavaliku ravimitele või kui haigus kulgeb eripäraselt, näiteks kui esineb ägenevat migreeni peavalu raseduse ajal.

Närvivalu

Neuropaatiline valu ehk lihtsamalt närvivalu tekib närvi struktuuri või funktsioonikahjustusest. Seda kirjeldatakse sageli kui põletavat, torkivat, “elektrilöögi” laadset või kiirguvat valu ning vahel kaasnevad tuimus, sipelgate jooksmise tunne või ülitundlikkus puudutusele. Sõltuvalt närvi kulust võib valu olla väga paikne või levida laiemalt – näiteks närvivalu käes (kaelast või randmest lähtuv), närvivalu tuharas (sageli alaselja või istmikunärvi ärritus) või hamba närvivalu, mis võib olla pulseeriv ja provotseeruda külmast/kuumast.

Põhjused

Närvivalu sagedased põhjused on närvi pitsumine (nt lülisambast lähtuv kiirgav valu), ülekoormus ja korduvad liigutused, põletik või trauma. Samuti võivad rolli mängida ainevahetuslikud põhjused (nt diabeet), vöötohatis, hammaste ja lõualuu probleemid ning harvem närvisüsteemi haigused.

Mis aitab närvivalu vastu?

Närvivalu ravi sõltub suuresti selle põhjusest, mistõttu on oluline enne ravi alustamist pöörduda arsti poole täpse diagnoosi saamiseks. Mõnel juhul aitab koormuse vähendamine ja füsioteraapia, teisel juhul on vaja sihipärast ravi (nt põletiku, pitsumise või infektsiooni korral). Tavaline valuvaigisti närvivalu vastu ei pruugi alati piisavalt toimida, sest neuropaatiline valu vajab vahel teistsuguse toimemehhanismiga ravimeid, mida määrab arst. 

Spetsialisti poole tasub pöörduda, kui närvivalu on tugev, kestab üle paari nädala, süveneb, häirib und või kui lisanduvad lihasnõrkus, ulatuslik tuimus, põie/soolekontrolli häire või äge, kiiresti tekkiv valu. Kui otsid lahendust närvivalu vastu, on kõige mõistlikum alustada perearstist, kes suunab vajadusel neuroloogi, ortopeedi või füsioterapeudi juurde.

Hoolitse oma keha eest – õige abi on alati olemas

Füüsilised häired on osa meie elust ning enamik inimesi puutub nendega varem või hiljem kokku. Olgu selleks tasakaaluhäired, pearinglus, peavalu, migreen või närvivalu – kõigil neil on oma põhjused, sümptomid ja ravivõimalused. Ühine nimetaja on aga see, et mida varem probleem tuvastatakse ja õige abi leitakse, seda kiiremini ja tõhusamalt on võimalik tervist taastada.

Ära püüa ise diagnoosi panna ega lase sümptomitel kaua kesta – keha annab signaale, mida tasub kuulata. Kergemaid vaevusi on sageli võimalik leevendada lihtsate meetoditega nagu puhkus, vedeliku tarbimine ja elustiili muutused, kuid püsivad või tugevad sümptomid vajavad alati professionaalset hinnangut. Spetsialist aitab leida just sinu olukorrale sobivaima lahenduse, olgu selleks füsioteraapia, ravimid või mõni muu ravimeetod.