Enimlevinud psüühilised häired ja sümptomid – paanikahäire, bipolaarne häire jt

Mental health mõjutab otseselt seda, kuidas me mõtleme, tunneme, käitume ja igapäevaeluga toime tuleme. Kuigi aeg-ajalt kogevad stressi, kurbust, hirmu või keskendumisraskusi peaaegu kõik inimesed, ei tähenda see veel häiret. Kui sümptomid muutuvad püsivaks, hakkavad igapäevaselt segama tööd, suhteid, õppimist või enesetunnet, võib tegu olla mõne psüühilise häirega.

Psüühilised häired mõjutavad miljoneid inimesi üle maailma – Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kannatab iga seitsmes inimene mõne vaimse tervise häire all. Hoolimata teadlikkuse kasvust takistab häbitunne ja teadmatus paljudel abi otsimast. Selles artiklis anname ülevaate levinumatest psüühilistest häiretest ja nende sümptomitest, et aidata neid paremini ära tunda – nii enda kui ka lähedaste puhul.

TABLE OF CONTENTS
Mis on psüühilised häired?
Millest tekivad psüühilised häired?
Levinumad psüühilised häired
Ärevushäired
Paanikahäire
Unehäired
Bipolaarne meeleoluhäire
Obsessiiv-kompulsiivne häire
Millal otsida abi?
Kust otsida vaimse tervise teemadel abi?

Mis on psüühilised häired?

Psüühilised häired on seisundid, mis mõjutavad inimese mõtlemist, tundeelu, käitumist, tajusid või toimetulekut. Psüühilised häired võivad ulatuda kergetest ärevusseisunditest kuni raskete psühhootiliste häireteni. Need võivad olla lühiajalised või pikaajalised, kerged või rasked ning avalduda väga erineval moel – mõnel inimesel väljenduvad need peamiselt ärevuse ja pingena, teisel meeleolu kõikumise, sundmõtete, impulsiivsuse või sotsiaalsete raskustena.

Oluline on mõista, et psüühikahäire ei tähenda nõrkust, laiskust ega „iseloomu viga” – tegemist on meditsiiniliselt diagnoositavate haigusseisunditega, millel on bioloogiline, psühholoogiline ja sotsiaalne alus.

Levinumate psüühiliste häirete hulka kuuluvad näiteks ärevushäired, paanikahäired, depressioon, obsessiiv-kompulsiivne häire, bipolaarne meeleoluhäire ning erinevad unehäired. Kuigi tihti arvatakse, et autismispektri häire ja aktiivsus-tähelepanuhäire on samuti psüühilised häired, kuuluvad need tegelikult neuroarengu häirete valdkonda. Praktikas käsitletakse neid teemasid siiski sageli koos, sest kõik need seisundid võivad mõjutada õppimist, tööd, suhteid, emotsionaalset enesetunnet ja igapäevast toimetulekut. Lisaks võivad neuroarenguliste häiretega kaasneda ka muud vaimse tervise raskused, näiteks ärevushäired, meeleoluprobleemid või unehäired.

Nii nagu füüsilised haigused, vajavad ka vaimse tervise häired tähelepanu, mõistmist ja vajadusel ravi. Samas ei saa psüühikahäireid alati väliselt ära tunda – inimene võib käia tööl, suhelda tavapäraselt ja tulla pealtnäha hästi toime, kuid kogeda samal ajal tugevat sisemist pinget või kurnatust. Just seetõttu on oluline märgata nii enda kui ka lähedaste muutunud enesetunnet, käitumist ja toimetulekut.

Psühhosomaatilised häired

Oluline on eristada psüühilisi häireid ka psühhosomaatilistest häiretest. Psühhosomaatilised häired on seisundid, kus psüühilised tegurid – nagu stress, ärevus või lahendamata emotsionaalsed konfliktid – väljenduvad kehaliste vaevustena. Inimene võib tunda reaalset valu, seedehäireid, südamepekslemist või kroonilist väsimust, kuid uuringud ei tuvasta selget füüsilist põhjust. See ei tähenda, et sümptomid oleksid välja mõeldud, vaid keha ja vaim on lahutamatult seotud ning pikaajaline vaimne pinge võib tõepoolest kehale füüsiliselt mõju avaldada. Psühhosomaatilised häired näitavad ilmekalt, miks vaimse tervise probleeme ei tohiks eirata, sest ravimata jätmisel võivad need hakata kahjustama ka füüsilist tervist.

Millest tekivad psüühilised häired?

Psüühilistel häiretel ei ole üldjuhul ühte kindlat põhjust. Pigem kujunevad need mitmete tegurite koosmõjul, mida teaduses nimetatakse bio-psühho-sotsiaalseks mudeliks. See tähendab, et häire tekkimisse panustavad nii bioloogilised, psühholoogilised kui ka keskkondlikud asjaolud.

Bioloogilised tegurid

Geneetiline eelsoodumus ehk pärilikkus mängib paljude psüühiliste häirete puhul olulist rolli. Näiteks on teada, et bipolaarne häire ja skisofreenia esinevad sageli perekondlikult – kui lähisugulasel on diagnoos, on risk häire tekkeks kõrgem. 

Lisaks geneetikale mõjutavad vaimset tervist ka ajukeemia, hormoonid, närvisüsteemi eripärad ja üldine füüsiline tervis. Näiteks võivad kilpnäärmeprobleemid või muud hormonaalsed muutused võimendada ärevust, meeleolukõikumisi ja unehäireid.

Samas on oluline mõista, et eelsoodumus ei tähenda paratamatust. Paljud inimesed, kellel on geneetiline risk, ei haigestu kunagi, samas kui häire võib tekkida ka ilma selge perekondliku taustata. Just seetõttu on ennetamine, varajane märkamine ja õigeaegne abi otsimine olulised.

Psühholoogilised tegurid

Siia alla kuuluvad inimese toimetulekumustrid, enesehinnang, mõtlemisviis ja oskus emotsioonidega toime tulla. Madal enesehinnang, perfektsionism ja negatiivsed mõttemustrid võivad soodustada näiteks ärevushäirete ja depressiooni teket. Samuti mõjutavad varased elukogemused – traumad, lein, emotsionaalne hooletusjätmine, väärkohtlemine ja pikaajaline stress – aju arengut ning suurendavad vastuvõtlikkust hilisematele vaimse tervise probleemidele.

Sotsiaalsed ja keskkondlikud tegurid

Üksindus, sotsiaalne tõrjutus, majanduslikud raskused, addictions, töö- või koolikiusamine ja lähisuhtevägivald on kõik tegurid, mis mõjutavad vaimset tasakaalu ning võivad psüühilise häire esile kutsuda või olemasolevaid sümptomeid süvendada.

Näiteks võivad alkoholi tarvitamine ja meeleoluhäired teineteist võimendada; seetõttu räägitakse sageli ka teemast bipolaarne häire ja alkohol, sest alkohol võib süvendada nii depressiivseid kui ka impulsiivseid või maniakaalseid perioode.

Levinumad psüühilised häired

Psüühilisi häireid on väga erinevaid ning igaüks neist avaldub omal moel. Kuigi sümptomid võivad olla erinevad, on neil üks oluline ühisjoon – need hakkavad segama tavapärast elu, suhteid, töötamist või õppimist. Mõned on laialt levinud ja puudutavad suurt osa elanikkonnast, teised harvemad, kuid mitte vähem olulised. Järgnevalt anname ülevaate levinumatest psüühilistest häiretest, nende sümptomitest, võimalikest põhjustest ja ravivõimalustest.

Ärevushäired

Ärevushäired on üks levinumaid vaimse tervise probleeme. Elu jooksul esineb ärevushäireid 10-28% inimestest.

Ärevus ise on loomulik reaktsioon ohule või stressile. Kui ärevus või hirm on talutavad, lähevad ajapikku üle ning me saame aru, miks me nii tunneme, siis ei pruugi see olla suur probleem. Kui ärevus põhjustab igapäevaseid või sagedasi probleeme tavaelus, siis võime kahtlustada ärevushäiret.

Ärevushäire sümptomid võivad olla nii vaimsed kui ka kehalised. Vaimsel tasandil väljenduvad need pideva muretunde, rahutuse, keskendumisraskuste ja kontrollimatu ärevuse või hirmuna. Ärevushäire füüsilised sümptomid ei ole alati koheselt seostatavad vaimse tervisega – südamepekslemine, lihaspinge, higistamine, värinad, pearinglus, seedehäired ja hingamisraskused on kõik tavalised kaebused. Just kehaliste sümptomite tõttu pöörduvad paljud inimesed esmalt perearsti poole, kahtlustamata, et põhjus võib peituda vaimses tervises.

Ärevushäire ravi võib hõlmata psühhoteraapiat, elustiili muutusi ja vajadusel ravimeid.

Paanikahäire

Paanikahäire väljendub korduvate ja ootamatute paanikahoogudena. Kuigi panic attack on paanikahäire keskseks mõisteks, ei tähenda selle ühekordne esinemine veel psüühikahäire olemasolu, kuid on kindlasti märgiks sellest, et tuleks tähelepanu suunata oma vaimsele tervisele ja heaolule. Paanikahäired diagnoositakse juhul, kui on olnud ühe kuu vältel kaks või enam paanikahoogu, mis tekivad situatsioonis, kus ei ole reaalset ohtu.

Paanikahäire sümptomid väljenduvad paanikahooga:

• hingeldamine ja õhupuudus;
• südamepekslemine;
• peapööritus, tasakaaluhäired või jõuetus;
• värisemine või vappumine;
• lämbumistunne;
• higistamine;
• iiveldus või ebameeldiv tunne kõhus;
• ebareaalsustunne;
• käte ja jalgade tuimus või pakitsemine;
• kuuma- ja külmahood;
• valud või ebamugavustunne rinnus;
• hirm hulluks minemise või kontrolli kaotamise ees;
• surmahirm.

Kuigi tugev ärevus ja paanikahäire sümptomid kattuvad osaliselt, eristab paanikahäiret just hoogude äkilisus ja kehaliste sümptomite intensiivsus.

Paanikahäire ravi hõlmab eneseabivõtteid, psühhoteraapiat ja/või ravimeid. Ravimitest on paanikahäire puhul kasutusel antidepressandid.

Unehäired

Erinevad unehäired on sündroomid, millele on iseloomulik ebarahuldava kvantiteedi ja/või kvaliteediga uni märkimisväärse perioodi vältel.

Unehäired on täiskasvanud elanikkonna seas sage nähtus ning kahjuks ka aladiagnoositud – pooled kaebustega inimestest ei pöördu arstile. Vähene uni aga avaldab mõju meie elukvaliteedile. Unehäired ja magamatus võivad mõjutada vaimset tervist, kaalunumbrit, suhteid ja produktiivsuse taset. Lisaks sellele võivad pikaajalised unehäired viia diabeedi, depressiooni või südamehaiguste tekkeni.

Uneprobleemid võivad olla seotud stressi, ärevuse, depressiooni, elukorralduse muutuste või hormonaalsete kõikumistega. Näiteks kliimaks ja unehäired käivad tihti käsikäes, sest kuumahood ja öine higistamine häirivad und märgatavalt.

Unehäired võivad esineda igas vanuses: unehäired lapsel väljenduvad sageli öiste hirmude, ebaregulaarse unerutiiniga või päevase üliaktiivsusena, täiskasvanutel pigem kurnatuse, unisuse või keskendumisraskustena.

Unehäirete ravi sõltub isiku vanusest ning võib hõlmata unehügieeni parandamist, psühholoogilist nõustamist või ravimeid.

Bipolaarne meeleoluhäire

Bipolaarne häire on seisund, mille korral kõigub inimese meeleolu äärmuslike tippude (mania) ja madalseisude (depressiooni) vahel. Kõrgenenud ja alanenud meeleoluga kaasnevad olulised muutused energiatasemes, aktiivsuses, unevajaduses ja käitumises.

Mania- või hüpomaniaperioodidel tunneb inimene end ebatavaliselt energilisena, eufoorilisena ja magamisvajadus väheneb, depressioonifaasis aga valdavad lootusetuse tunne, huvi kadumine ja kurnatus. Bipolaarse häire sümptomid võivad episooditi oluliselt erineda. Mõnel inimesel domineerivad pikemad depressiooniepisoodid ehk bipolaarne depressioon, teisel aga sagedased meeleolumuutused. Mõnikord esinevad korraga nii mania kui depressioon. Seda kutsutakse segatüüpi seisundiks.

Bipolaarne häire ja selle ravi on inimeseti väga erinev ning igal juhul on ravi pikaajaline. Ravis kasutatakse nii ravimeid kui ka psühhoteraapiat.

Obsessiiv-kompulsiivne häire

Obsessiiv-kompulsiivne häire (OKH) on seisund, mida iseloomustavad korduvad pealetükkivad sundmõtted ehk obsessioonid ning nendega seotud korduvad sundtegevused ehk kompulsioonid. Kompulsiivne tähendus viitab sisemisele sunnile – inimene tunneb vastupandamatut vajadust sooritada teatud toiminguid nagu kätepesu, kontrollimist, loendamist või asjade kindlas järjekorras paigutamist, et leevendada obsessioonidest tingitud ärevust. Kuigi inimene sageli mõistab, et tema käitumine on ülemäärane, ei suuda ta seda lihtsalt tahte jõul lõpetada. 

Obsessiiv-kompulsiivne häire ei ole „veidrus” ega korraarmastus nagu tihti arvatakse – raskematel juhtudel võivad sundmõtted ja -tegevused hõivata tunde päevas ning halvata igapäevaelu täielikult. Arvatakse, et obsessiv-kompulsiivne häire on seotud serotoniini puudusega ajus või serotoniini ainevahetuse häirega. Häire võib alata juba lapseeas või noorukieast varase täiskasvanueani.

Obsessiiv-kompulsiivse häire ravi hõlmab tavaliselt kognitiiv-käitumuslikku teraapiat ja vajadusel medikamentoosset ravi.

Millal otsida abi?

Psüühilised häired on levinumad, kui paljud arvavad, ning need võivad tabada igaüht, sõltumata east, taustast või eluviisist. Olgu tegemist ärevushäirega, paanikahäirega, bipolaarse häirega, unehäiretega või obsessiiv-kompulsiivse häirega – ükski neist ei ole häbiasi ega midagi, millega peab üksi hakkama saama. Oluline on meeles pidada, et mida varem sümptomeid märgatakse ja abi otsitakse, seda tõhusamalt on võimalik häiret ravida ja elukvaliteeti parandada. 

Kui tunned, et ärevus, meeleolukõikumised, sundmõtted, uneprobleemid või muud sümptomid segavad sinu igapäevaelu, on õige aeg pöörduda perearsti või vaimse tervise spetsialisti poole. Abi küsimine ei ole nõrkuse märk – see on esimene samm parema enesetunde suunas.

Kust otsida vaimse tervise teemadel abi?

Sotsiaalministeeriumi veebilehel on välja toodud “vaimse tervise valgusfoor” ehk kust otsida abi vaimse tervise teemadel. Seal on välja toodud tasuta vaimse tervise tugiliinid, kuhu pöörduda, kui vaimne tervis on halvenenud ja see häirib igapäevaelu:

• emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 – nõustajad pakuvad tuge iga päev kell 10.00–00.00, hingehoidjad on sel liinil kättesaadavad kell 16.00–02.00;
• peaasi.ee e-nõustamine – nõustajad kuulavad, annavad nõu ja suunavad vajadusel sobiva spetsialisti juurde;
• solution.net veebinõustamine – nõustajad ehk “lahendajad” on psühholoogiaüliõpilased ja vilistlased, kes tegutsevad kogenud nõustajate juhendamisel;
• lasteabi telefon 116 111 – laste vaimse tervise ja heaoluküsimustes saab nõu küsida ka veebilehel lasteabi.ee;
• koolipsühholoogide nõuandetelefon 1226 – koolipsühholoogiga saab rääkida eesti keeles esmaspäevast reedeni kell 16.00–20.00 . Venekeelne telefon 1227 on avatud teisipäeviti kell 16.00–20.00.