Kas see on laiskus, hajameelsus või ATH?

Kui rääkida aktiivsus- ja tähelepanuhäirest ehk ATH-st tekib paljudel inimestel silme ette üsna konkreetne pilt väikesest poisist, kes ei suuda tunnis paigal püsida, häirib klassikaaslasi ja unustab pidevalt oma vajalikud asjad koju. See stereotüüp on aastakümneid domineerinud nii meediakajastuses kui ka üldises arusaamas. Tegelikkus on aga palju mitmekesisem ja keerulisem.

Viimastel aastatel on ATH üha populaarsem teema, jättes mulje justkui oleks see tänapäeva “moodne haigus”. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ei ole aga uus nähtus – muutunud on arusaam ja teadlikkus sellest, kuidas see avaldub ja keda see tegelikult puudutab.

Selles artiklis vaatleme aktiivsus- ja tähelepanuhäiret terviklikult: kuidas seda ära tunda nii lastel kui täiskasvanutel, kuidas toimub ATH diagnoosimine ja millised on ATH ravivõimalused.

SISUKORD
Mis on ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire?
Mis on ATH sümptomid?
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire lapsel
Kuidas eristada katiivset last ATH lapsest?
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire täiskasvanul
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosimine Eestis
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ravi

Mis on ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire?

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on lapsepõlves algav neuroarenguline häire, mis mõjutab inimese võimet reguleerida tähelepanu, aktiivsust ja impulsiivsust. Rahvusvaheliselt kasutatakse nimetust attention deficit hyperactivity disorder ehk ADHD, eesti keeles kasutatakse lühendit ATH.

ATH puhul on täheldatud erinevusi aju piirkondades, mis vastutavad tähelepanu, motivatsiooni ja impulsside kontrolli eest. Tegemist on aju toimimise eripäraga, mis mõjutab täidesaatvaid funktsioone – planeerimist, keskendumist, enesekontrolli ja emotsioonide reguleerimist. See tähendab, et inimesel võib olla keeruline alustada ülesandeid, neid lõpuni viia või oma reaktsioone pidurdada isegi siis, kui ta väga tahab seda teha.

Oluline on mõista, et ATH ei ole kasvatamatus, laiskus ega tahtejõu puudumine. ATH ei teki halvast kasvatusest, liigsest nutiseadmete kasutamisest ega suhkrust. Teadusuuringud näitavad, et ATH on suurel määral pärilik.

Kas ATH on puue?

Sageli küsitakse, kas ATH on puue? Vastus sõltub olukorrast. Meditsiiniliselt on tegemist häirega. Eestis hinnatakse puude olemasolu ja raskusastet individuaalselt, lähtudes sellest, kui paljud sümptomid igapäevaelu piiravad. Paljud aktiivsus- ja tähelepanuhäirega inimesed saavad sobiva toe ja raviga edukalt hakkama nii õpingutes kui tööelus, kuid raskematel juhtudel võib ATH mõjutada töövõimet, suhteid ja üldist elukvaliteeti, mis võib õigustada puude staatuse määramist ja sellega kaasnevate tugiteenuste kasutamist.

Mis on ATH sümptomid?

Erinevalt üldlevinud arusaamast, et ATH on ainult hüperaktiivsuse häire, on ATH tunnused palju laialdasemad – näiteks sisemine rahutus, ajataju kadumine, liigne jutukus, mõtete rohkus jpt.

ATH sümptomid jagunevad kolme põhikategooriasse: tähelepanu, hüperaktiivsus ja impulsiivsus.

Tähelepanuga seotud sümptomid:

• raskused keskendumisega ülesannetele või tegevustele;
• detailide märkamata jätmine ja hooletusvigade tegemine;
• juhiste järgimise ja ülesannete lõpetamise keerukus;
• organiseerimisraskused (ajakava planeerimine, asjade korrashoidmine);
• vastikus pikka vaimset pingutust nõudvate ülesannete ees;
• asjade kaotamine (võtmed, telefon, koolivihikud);
• kerge mõjutatavus väliste stiimulite poolt;
• unustamine igapäevastes tegevustes;
• hüperfookus ehk süvitsi keskendumine huvipakkuvatele asjadele.

Hüperaktiivsusega seotud sümptomid:

• liigne liikumine ja paigalpüsimise raskus;
• sobimatu jooksmine või ronimissoov (lastel);
• võimetus vaikselt mängida või vaba aega veeta, võimetus lõõgastuda;
• pidev “mootori peal” olemise tunne;
• liigne jutukus.

Impulsiivsusega seotud sümptomid:

• vastuste väljapaiskamine enne küsimuse lõppu kuulamist;
• raske oodata oma järjekorda;
• teiste katkestamine või neile vahele segamine;
• kiired, läbimõtlemata otsused;
• riskantne käitumine ilma tagajärgedele mõtlemata;
• raskused enesekontrolliga (söömine, raha kulutamine).

Need ATH tunnused ei avaldu kõigil ühtemoodi. Seetõttu eristatakse kolme aktiivsus- ja tähelepanuhäire avaldusvormi:

1. Domineeriv tähelepanematus. Siin on peamised sümptomid seotud tähelepanuga – inimesel on raske keskenduda, ülesandeid lõpetada ja asju meeles pidada, kuid hüperaktiivsuse sümptomeid esineb vähe või üldse mitte. See vorm on eriti levinud tüdrukute ja naiste seas, kes sageli jäävad diagnoosimata, sest nad ei vasta stereotüüpsele “hüperaktiivsele poisile”.
2. Domineeriv hüperaktiivsus-impulsiivsus. Siin on esiplaanil hüperaktiivsuse tunnused ja impulsiivne käitumine. Inimene on pidevalt liikvel, räägib palju ja tegutseb sageli enne mõtlemist. See vorm on kõige rohkem märgatav ja seostub tüüpilise ATH-pildi kuvandiga.
3. Kombineeritud vorm. Kõige levinum variant, kus esinevad nii tähelepanu-, hüperaktiivsuse kui ka impulsiivsuse sümptomid enam-vähem võrdses ulatuses.

On oluline mõista, et ATH sümptomid võivad aja jooksul muutuda. Näiteks võib hüperaktiivsus täiskasvanueas muutuda sisemiseks rahutuse tundeks, samas kui tähelepanu- ja organiseerimisraskused püsivad või isegi süvenevad.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire lapsel

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on üks sagedasemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, millele iseloomulikke tunnuseid esineb 3−10% koolilastest, poistel 3 korda sagedamini kui tüdrukutel.

Lastel võib aktiivsus- ja tähelepanuhäire avalduda väga erinevalt ning sellest lähtuvalt võib sageli tekkida küsimus, kas tegemist on lihtsalt temperamentse ja energilise lapsega või viitavad käitumismustrid siiski ATH-le. Enamus lapsi on aeg-ajalt püsimatud, hajameelsed või emotsionaalsed. ATH puhul on aga tegemist püsiva ja igapäevaelu oluliselt mõjutava mustriga.

Elu ATH lapsega võib olla nii väljakutsuv kui ka rikastav. Paljudel ATH-ga lastel on tugev kujutlusvõime, loovus, energilisus ja julgus proovida uusi asju. Samas vajavad nad rohkem struktuuri, järjepidevust ja täiskasvanu toetust. Oluline on mõista, et laps ei käitu meelega halvasti – tal on raskusi eneseregulatsiooniga. Toetav ja mõistev suhtumine aitab vältida negatiivset enesehinnangut, mis võib korduvate ebaõnnestumiste tõttu tekkida.

Kuidas eristada aktiivset last ATH lapsest?

ATH äratundmine lapseeas ei pruugi olla nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Iga hüperaktiivne 3-aastane oma kõrge energiataseme ja lühikese tähelepanuvõimega ei tähenda automaatselt ATH-d. Samal ajal ei pruugi iga ATH-ga laps olla silmatorkavalt erinev või pidevalt „üle võlli“ aktiivne.

ATH sümptomid lapsel peavad kestma vähemalt kuus kuud ning mõjutama märgatavalt igapäevaelu. Hüperaktiivsus, keskendumisraskused või impulsiivne käitumine ilmnevad järjepidevalt ning mitmes erinevas keskkonnas, nii kodus, koolis kui ka sõprade juures. 

Oluline on just see, et raskused ei piirdu ühe olukorra või keskkonnaga. Kui laps on rahutu ainult lasteaias, kuid suudab kodus hästi keskenduda, võib põhjus peituda hoopis keskkonna- või emotsionaalsetes tegurites.

Samuti ei tähenda ATH alati seda, et laps on pidevalt füüsiliselt aktiivne. Sisemine rahutus, mõtete pidev hüplemine või raskus alustatud tegevusi lõpule viia on sama olulised märgid kui klassikaline hüperaktiivne laps suutmatusega paigal istuda.

Arvestada tuleb ka sooliste erinevustega. Poistel paistab ATH sagedamini välja nähtava hüperaktiivsuse ja käitumisraskustena. Tüdrukutel võib häire avalduda märksa vaiksemalt unistamise, hajameelsuse, töö alustamise raskuste või pideva asjade unustamisena. Seetõttu jääb aktiivsus- ja tähelepanuhäire tüdrukute puhul sagedamini märkamata.

Millal võivad ATH sümptomid avalduda?

ATH sümptomid lapsel võivad avalduda juba varakult, kuid tavaliselt pannakse diagnoos varases koolieas. 

Lasteaiaeas võivad esile kerkida mõned hoiatavad signaalid. Tavapärased tunnused võivad olla suutmatus rahuneda, võimetus hetkekski paigal püsida, sagedased konfliktid eakaaslastega jpm. Tihti muutuvad ATH sümptomid nähtavamaks ja häirivaks just koolieas, kuna kool nõuab pikemat keskendumist, organiseeritust ja impulsside kontrolli.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire täiskasvanul

Täiskasvanute ATH on pikka aega olnud varjule jäänud teema, kuigi tegelikkuses ei kao aktiivsus- ja tähelepanuhäire koos lapsepõlvega. Ligikaudu 3,1%-l täiskasvanutest kogu maailmas on ATH.

Täiskasvanute ATH võib välja näha hoopis teistsugune kui lapsepõlves. Sageli on hüperaktiivsus täiskasvanul muutunud sisemiseks rahutuseks – esineb ärevust, pidevat mõtete rohkust, võimetust alustada vajalikke ülesandeid või raskusi lõõgastumisega. ATH täiskasvanul võib avalduda ka ajaplaneerimisraskuste, kroonilise hilinemise, ülesannete edasilükkamise, emotsionaalse impulsiivsuse või läbipõlemise riskina.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire täiskasvanul võib mõjutada tööd, suhteid ja enesehinnangut, kuid teadlikkus oma eripäradest on sageli suur kergendus. Kui inimene mõistab, miks teatud olukorrad on olnud keerulised, väheneb enesesüüdistamine.

Paljud täiskasvanud on õppinud oma elu paremini struktureerima ning kasutama teadlikke toimetulekustrateegiaid. Vajadusel toetavad seda ravimid ja psühhoteraapia. Õige toe korral on võimalik ATH-ga edukalt toime tulla ning rakendada oma loovust, energiat ja ideede rohkust tugevusena, mitte takistusena.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosimine Eestis

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosimine Eestis toimub nii laste kui ka täiskasvanute puhul psühhiaatri poolt.

ATH diagnoosimine täiskasvanul

ATH diagnoosimine täiskasvanul põhineb eelkõige kliinilisel intervjuul. Selle käigus kaardistatakse nii lapse- kui ka täiskasvanueas esinenud sümptomid ning hinnatakse nende mõju igapäevasele toimetulekule. Kuna tegemist on neuroarengulise häirega, peavad teatud raskused olema alanud juba lapseeas, isegi kui toona ametlikku diagnoosi ei pandud.

Sageli võib täiskasvanul olla keeruline meenutada lapsepõlves esinenud ATH sümptomeid ja toimetulekuraskusi. Seetõttu võidakse info täpsustamiseks kaasata diagnoosimisprotsessi lähedasi, kes aitavad varasemaid käitumismustreid paremini kirjeldada. 

Vajadusel kasutatakse lisahindamisvahendeid ning tehakse ka tõenduspõhine kognitiivse funktsiooni uuring ehk QbTest. Selline aktiivsus- ja tähelepanuhäire uuring võib anda täiendavat diferentsiaaldiagnostilist infot, kuid ei ole diagnoosi kinnitamise eelduseks.

Eesti aktiivsus- ja tähelepanuhäire ravijuhend soovitab, et ADHD diagnoosimine ei peaks põhinema QbTestil. ATH kahtlusega täiskasvanul pigem ei soovitata kasutada QbTesti diagnoosimise vahendina, kuigi praktikas seda mõnikord tehakse. Haigekassa rahastuse korral on patsiendile see ATH test tasuta. Oluline on rõhutada, et ükski test üksi ei kinnita diagnoosi – otsus põhineb terviklikul kliinilisel hinnangul.

ATH diagnoosimine lapsel ja noorukil

Ka laste ja noorte puhul toimub ATH diagnoosimine psühhiaatri juures. Diagnoos põhineb kliinilisel intervjuul lapse või nooruki ja tema hooldajaga ning vajaduse korral kogutakse lisainfot õpetajatelt või kasutatakse täiendavaid hindamisvahendeid.

Sarnaselt täiskasvanutele ütleb Eesti ravijuhend, et 6–17-aastaste laste ja noorukite puhul pigem ei soovitata kasutada QbTesti aktiivsus- ja tähelepanuhäire testina diagnoosi panemisel. Sellest hoolimata tehakse seda mõnes kohas ka lastele. Ka siin kehtib põhimõte, et diagnoos ei põhine üksikul testil, vaid põhjalikul kliinilisel hindamisel.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ravi

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ravi on enamasti kombineeritud ning sõltub inimese vanusest, sümptomite raskusest ja igapäevastest toimetulekuraskustest. See on alati individuaalne ja võib hõlmata nii ravimeid, teraapiaid kui ka elukeskkonna kohandamist. Oluline on mõista, et ATH ravi eesmärk ei ole “lapse muutmine”, vaid tema toimetuleku parandamine.

ATH ravimid – millal ja kuidas?

Eesti ravijuhendi järgi on aktiivsus- ja tähelepanuhäire ravimid ametlikult näidustatud alates 6. eluaastast. See tähendab, et ADHD ravimid on Eestis heaks kiidetud kasutamiseks kooliealistel lastel, noorukitel ja täiskasvanutel.

5-aastaste ATH diagnoosiga laste puhul on esmavalik vanemate nõustamine ja keskkonna kohandamine – struktureeritud päevakava loomine, selged piirid ja positiivse käitumise tugevdamine. Vajaduse korral on võimalik ravim määrata ka selles vanuses, kuigi see toimub ametliku näidustuseta ja nõuab hoolikat kaalutlemist.

Ravimitest kasutatakse peamiselt kahte rühma:

• Stimulandid (näiteks metüülfenidaati sisaldavad ravimid), mis mõjutavad dopamiini ja noradrenaliini taset ajus ning aitavad parandada tähelepanu ja vähendada impulsiivsust.
• Mittestimuleerivad ravimid, mis sobivad juhul, kui stimulandid ei anna soovitud tulemust või põhjustavad liigselt tugevaid kõrvaltoimeid.

Õigesti valitud ja arsti jälgimisel kasutatuna võivad aktiivsus- ja tähelepanuhäire ravimid oluliselt parandada keskendumisvõimet, vähendada impulsiivsust ning toetada õpi- ja töövõimet. Samas ei „ravi“ ravimid ATH-d välja, vaid aitavad sümptomeid paremini kontrolli all hoida.

Muud ravivõimalused ja toetavad sekkumised

Lisaks ravimitele on oluline roll psühhohariduslikul nõustamisel, käitumisteraapial ja peretoel. Laste puhul on võtmetähtsusega vanemate juhendamine ning koostöö kooliga. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire laste ja noorte abistamine õppetöös võib hõlmata individuaalset lähenemist, selgeid struktuure, ülesannete jaotamist väiksemateks osadeks ning regulaarset tagasisidet.

Täiskasvanute puhul võib kasu olla psühhoteraapiast, coaching’ust ja praktiliste toimetulekustrateegiate õppimisest, mis aitavad paremini hallata aega, ülesandeid ja emotsioone.

Kokkuvõttes on tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse ravi ning ATH käsitlus alati individuaalne. Õige toe ja ravimite abil on võimalik oluliselt parandada elukvaliteeti ning toetada nii lapse kui täiskasvanu igapäevast toimetulekut.

Elu ATH-ga

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH on palju mitmekesisem ja laiemalt levinud seisund, kui üldine arusaam seda kajastab. See ei ole pelgalt väikeste poiste haigus ega tähenda alati klassiruumis jooksvat hüperaktiivset last. ATH on neuroarenguline eripära, mis võib avalduda nii lastel kui täiskasvanutel väga erineval viisil.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire pole takistus täisväärtuslikule elule. Sobiva toe, mõistmise ja õigete strateegiatega saavad nii lapsed kui täiskasvanud saavutada oma eesmärke, leida oma tugevused ja elada edukat elu. Oluline on murda müüte, tõsta teadlikkust ja mõista, et ATH ei defineeri inimest – see on vaid üks osa tema ainulaadsest identiteedist.

Eestis tegutseb ka ATH Liit, mille veebilehelt leiab usaldusväärset teavet, infot koolitustest, praktilisi soovitusi ning kogemuslugusid.