Surm kui elu osa – leppimine, hirmud ja uskumused

Surm on organismi elutegevuse lakkamine, mida võivad põhjustada loomulik vananemine, rasked haigused ja vigastused. See on elu lõppemine, bioloogiliste protsesside pöördumatu seiskumine.

Kuigi surma olemus on elu loomulik ja vältimatu osa, on selle mõistmine ja sellega leppimine olnud inimkonnale läbi aegade keeruline teema. Seda mitte üksnes lähedase kaotuse ja sellega kaasneva leina pärast, vaid ka teadmatuse tõttu, mis juhtub pärast surma. Selle tõttu on surma täpne olemus ja tähendus filosoofia, teaduse ja religiooni uurimisobjektiks läbi ajaloo. Kuigi surma füüsilised ja bioloogilised aspektid on teaduslikult seletatavad, jääb selle eksistentsiaalne ja ontoloogiline tähendus subjektiivseks ning kultuuriliselt varieeruvaks. Surm tõstatab küsimusi elu väärtuse, ajalisuse ja inimese rolli kohta maailmas, pakkudes võimalust mõtiskleda elu ja eksistentsi põhialuste üle.

Surma olemus

Surm on kompleksne fenomen, mida saab vaadelda nii meditsiinilisest, bioloogilisest kui ka filosoofilisest vaatenurgast. Surma mõistmiseks ja defineerimiseks on välja töötatud erinevaid klassifikatsioone ning määratlusi, mis aitavad paremini mõista selle nähtuse erinevaid aspekte ja avaldumisvorme. Tänapäeva meditsiin eristab selgelt erinevaid surma liike ja seisundeid, mis on olulised nii kliinilises praktikas kui ka surma kui nähtuse üldisemaks mõistmiseks.

Bioloogiline surm ja kliiniline surm

Bioloogiline surm tähendab organismi pöördumatut lakkamist funktsioneerimast. See on lõplik seisund, kus kõik elulised protsessid on täielikult lakanud. Kliiniline surm seevastu on seisund, kus hingamine ja südametegevus on ajutiselt seiskunud, kuid inimest on võimalik elustada. Sellisel juhul taastuvad südamelöögid ja hingamine mõne minuti jooksul. Ajalooliselt on tuntud ka varjusurma fenomen, kus inimene näib surnud, kuid tegelikult on elus – see oli eriti aktuaalne ajal, mil meditsiinilised teadmised olid piiratud.

Loomulik surm vs äkksurm

Loomulik surm saabub tavaliselt vanuse või haiguse tagajärjel ning on sageli aeglane protsess, kus organism järk-järgult nõrgeneb. Seevastu äkksurm ehk ootamatu surm toimub ootamatult ja kiiresti, õnnetuse või südameseiskumise tagajärjel. Näiteks üks äkksurma põhjustaja võib olla epilepsia, mis võib raskematel juhtudel põhjustada SUDEP-i (inglise keeles Sudden Unexpected Death in Epilepsy, eesti keeles ootamatu äkksurm epilepsia korral).

Surma liigid 

Surma võib liigitada mitmel viisil:

• aeglane surm – pikaajalise haiguse või vananemise tagajärjel, kus keha või organismi süsteemid järk-järgult nõrgenevad, viies lõpuks surmani;
• ootamatu surm – õnnetused, südameseiskumine, muu haigus, kus surm saabub kiiresti;
• enneaegne surm – surm, mis saabub enne keskmist eluiga, olgu see siis haiguse, õnnetuse või muude tegurite tõttu;
• vabasurm – teadlik ja sageli planeeritud otsus lõpetada oma elu, mis võib tuleneda psühholoogilistest või meditsiinilistest põhjustest, sh eutanaasia;
• vägivaldne surm – see hõlmab kõiki juhtumeid, kus surm on põhjustatud teise inimese teadlikust teost, näiteks mõrv, või laiemas mõttes sõjategevus, kus surm võib olla otse või kaudselt teiste inimeste tegevuse tulemus;
• kultuuriline või rituaalne surm – ajalooliselt võis surm olla osa kultuurilisest või religioosest praktikast, tänapäeval on sellised surmad väga harvad nähtused. 

Surmaga leppimine ja lein 

Tänapäeva meditsiin on teinud suuri edusamme surma edasilükkamisel ja ennetamisel, kuid surm jääb endiselt elu paratamatuks osaks. Kuigi meditsiini areng võimaldab paljusid haigusi ravida ja eluiga pikendada, peame kõik mingil hetkel silmitsi seisma surelikkuse ja leinaga. See on teema, mis puudutab kõiki inimesi, ja sellega leppimine võib olla keeruline. Surmaga silmitsi seistes kogevad inimesed tihti sügavaid mõtteid elu, suhete ja omaenda surelikkuse üle.

Kui emotsionaalne koormus on liiga raske või puuduvad lähedased, kelle poole kaotusvalus pöörduda, saab alati abi tasuta veebinõustamise või telefoniliinide kaudu.

Surma märgid ja kogemused

Surma märgid ja kogemused võivad olla väga erinevad. Sageli ilmnevad enne surma teatud märgid, mis viitavad elu lõpu lähenemisele. Märgid enne surma on sageli õrnad ja järkjärgulised, hõlmates füüsilisi muutusi, nagu hingamise aeglustumine või kehatemperatuuri langus, ning emotsionaalseid ilminguid, nagu rahulikkus või eriline erksus. Need surmaeelsed sümptomid on osa keha ettevalmistusest elu lõpuks.

Inimesed, kes on olnud surmaga silmitsi või surmasuust pääsenud, kirjeldavad sageli erakordseid kogemusi. Kuigi surmaga silmitsi olemine võib tunduda hirmutav, pakuvad paljud kogemused ka lohutust – näiteks surmasuust pääsenud kirjeldavad tihti eredaid ja hingematvaid hetki, mida seostatakse rahu ja valgusega.

Rahvapärimuses on tuntud ka surmakutsari kuju, kes tuleb inimesele surma teatama. Tänapäeval on “surmakutsar” sageli kasutatav sümbol, mis esindab surma kui vältimatut osa elust. See kuju, olgu siis müütiline või metafoorne, tuletab meelde elu mööduvust ja vajadust leida tähendus igas hetkes.

Lähedase kaotus

Lähedase surm on üks raskemaid kogemusi inimese elus. Inimese surm, eriti armastatud pereliikme, sõbra või abikaasa kaotus, võib tuua kaasa sügavat kurbust ja üksindust. Abikaasa surm on tihti seotud elukaaslase kaotamisega, mis muudab argielu ja tekitab tugeva emotsionaalse tühjuse.

Kuigi iga kaotus on sügavalt isiklik ja valus, on eriti raske toime tulla lapse surmaga, mis seab kahtluse alla elu loomuliku järjekorra. Vanematele võib lapse kaotus tähendada sügavat emotsionaalset traumat, mis mõjutab kogu nende edasist elu. Imiku surm, näiteks hällisurma tagajärjel, on šokeeriv ja seletamatu, jättes vanemad sügava leinaga. 

Vanaema ja vanaisa surm on justkui loomulikum osa elust ning tihti võib eaka inimese kaotus olla pikem protsess. Sageli eelneb surmale pikaajaline haigus või järk-järguline tervise halvenemine, mis võimaldab lähedastel vaimselt valmistuda eelseisvaks kaotuseks. Siiski ei tee see alati lõplikku lahkumist kergemaks ning ka vanema inimese surm toob kaasa leina ja kurbust, sest koos temaga kaob tükike perekonna ajaloost, tarkusest ning mälestustest.

Leina ning kaotusvalu ei too ainult perekonnaliikme või pikaajalise sõbra surm. Näiteks töötaja surm töökohal mõjutab kogu kollektiivi. Lisaks isiklikule kurbusele võib see tekitada tühimiku ka tööalases elus, rõhutades vajadust empaatia ja tugeva meeskonnavaimu järele.

Kuidas tulla toime leinaga?

Surm ja lein on omavahel lahutamatult seotud ning leinaprotsess on loomulik osa kaotusega toimetulekust. Leinaprotsess võib olla pikk ja keeruline, hõlmates mitmeid emotsionaalseid etappe alates šokist ja eitamisest kuni aktsepteerimise ja rahunemiseni. Iga inimene kogeb leina omal viisil ja tempos, mistõttu on oluline pakkuda endale aega ja ruumi tervenemiseks ning vajadusel otsida professionaalset abi.

Kaastunne surma puhul on üks viis, kuidas aidata leinajatel nende valuga toime tulla. Siiras kaastundeavaldus – olgu see siis sõnades, tegudes või lihtsalt kohaloluga – aitab näidata, et kaotus pole midagi, millega keegi peab üksi toime tulema. Üheskoos suudame paremini leppida elu paratamatustega ja leida rahu ka kõige raskematel hetkedel.

Mis juhtub inimesega pärast surma?

Surma olemuse käsitlus ja suhtumine sellesse on kultuuriti märkimisväärselt erinev. Kui läänemaailmas nähakse surma sageli millegi traagilise ja lõplikuna, siis paljudes ida kultuurides käsitletakse seda kui elu loomulikku osa või isegi uue algusena. Näiteks budismis ja hinduismis usutakse reinkarnatsioonisse, kus surm on vaid üleminek ühest eluvormist teise. See illustreerib, kuidas kultuuriline taust ja uskumused mõjutavad oluliselt inimeste arusaama surmast.

Ka paljudes usundites on surmajärgne elu keskne teema, mis pakub lohutust ja lootust surma paratamatusega silmitsi seistes. Olgu see siis taevas või taaskehastumine, pakub see lohutust ja eesmärgi tunnetust nii surevatele kui ka nende lähedastele.

Maailmas enim levinud usundis, kristluses on välja kujunenud omad arusaamad surmajärgsest elust. Kristlaste arusaam surmajärgsest elust põhineb Piibli õpetustel ning erinevatel teoloogilistel tõlgendustel, mis varieeruvad mõnevõrra konfessiooniti (katoliiklased, protestandid, õigeusklikud jne). Siiski on nende seas mitmeid ühiseid uskumusi. Kristlaste jaoks on surmajärgne elu seotud igavese elu lubadusega. Piiblis on kirjeldatud, et need, kes on uskunud Kristusesse ja elanud tema õpetuste järgi, saavad osa taevast. Kristlikus traditsioonis tähendab taevas olemist Jumalaga lähedast osadust – koht, kus pole valu, kannatusi ega surma. Taevas kujutatakse sageli täiusliku rahu ja rõõmu paigana.

Kristlikus traditsioonis peetakse oluliseks ka surmajärgset 40 päeva, mil usutakse hinge veel maa peal viibivat. See periood on paljude usklike jaoks oluline aeg, mil lahkunu eest palvetatakse ja tema hingele mõeldakse. 

Kas inimene tunneb surma ette?

Suhtlus surmaga on teema, mis on köitnud inimkonda läbi aegade, sest see puudutab elu ja surma vahelise piiri mõistmist. Seda nähtust kirjeldatakse sageli intuitiivsena – “sisima teadmisena”, mis ei allu ratsionaalsele seletusele. Inimesed, kes on kogenud surmalähedasi olukordi või olnud tunnistajaks lähedase elu lõppemisele, räägivad tihti sellest, kuidas keha ja vaim justkui saadavad signaale, et elu hakkab lõppema. Need hetked võivad olla täidetud rahutunde või isegi erilise valgustatuse ja sügava mõistmise kogemusega. Samas võivad need ka tekitada ärevust, hirmu või segadust, eriti juhul, kui inimene ei ole valmis surmaga silmitsi seisma või ei ole valmis oma lähedasega hüvasti jätma. Sellised kogemused kutsuvad esile küsimusi elu tähenduse, surelikkuse ja võimaliku surmajärgse eksistentsi kohta, andes sageli tõuke sügavamale enesevaatlusele ja maailmapildi ümberhindamisele.

Kuidas tegeleda hirmuga surma ees?

Üks sagedasemaid küsimusi, mida inimesed esitavad, on “kas surm on valus?”. Kuigi surmahetk ise võib olla rahulik, tekitab hirm surma ees paljudele inimestele märkimisväärset ärevust. See hirm võib olla seotud nii teadmatusega surmajärgse elu osas kui ka murega lähedaste pärast. 

Meditsiiniliste teadmiste järgi ei ole surm ise tingimata valus, kuigi sellega kaasnevad protsessid – haigused, vigastused või muud seisundid – võivad põhjustada füüsilist valu. Tänapäeval on aga võimalik valu leevendamine palliatiivse ravi abil, mille eesmärk on pakkuda surevale inimesele võimalikult palju mugavust.

Oluline on mõista, et hirm surma ees on normaalne inimlik reaktsioon, mis peegeldab inimese loomulikku soovi elu jätkata. Seda hirmu aitavad leevendada mõtisklused elu mõtte üle, religioossed või spirituaalsed tõekspidamised ning surma kui loomuliku protsessi aktsepteerimine. Sellega on võimalik tegeleda läbi vestluste, nõustamise või usulise toe otsimise. Paljud leiavad lohutust teadmisest, et surm on osa suuremast tsüklist ja et see ei tähenda tingimata lõppu, vaid võib olla uue algus. Surmaga seotud teemade uurimine ja mõistmine võib aidata leppida selle vältimatusega ning elada elu täielikumalt, aktsepteerides selle piiratud kestvust.

Surma ametlik ja praktiline pool

Kuigi lähedase inimese surm on sügavalt emotsionaalne sündmus, kaasneb sellega ka hulk ametlikke ja praktilisi toiminguid, mida tuleb lahendada. Need protsessid võivad tunduda keerulised, kuid nende mõistmine ja süsteemne käsitlemine aitab vältida segadust ja täiendavat stressi. Millistest asjaajamistest alustada, kui lähedane sureb?

Surmatunnistuse väljastamine ja selle koopia

Pärast inimese surma on esmatähtis surmatunnistuse vormistamine, mis on aluseks kõigile edasistele ametlikele toimingutele, nagu pärimismenetlus, pensioni peatamine ja maksudega seotud küsimuste lahendamine. Surmatunnistuse väljastab tavaliselt arst või haigla, kui surm on toimunud haiglas, või perearst või kiirabi, kui inimene on surnud kodus.

Tervishoiuteenuse osutaja vormistab surmateatise tänapäeval elektroonselt ja edastab selle rahvastikuregistrisse, kus surm registreeritakse automaatselt. Siinkohal on oluline mõista, et surmateatis, surma põhjuse teatis ja surma tõend (ehk surmatunnistus) on eri tüüpi dokumendid:

• Surmateatis kinnitab inimese surma fakti.
• Surma põhjuse teatis sisaldab infot inimese surmapõhjuse kohta ning esitatakse surma põhjuste registrisse, mis kogub andmeid kõikide Eesti elanike surmajuhtumite kohta, sõltumata surmakoha asukohast.
• Surma tõend on ametlik riiklik dokument, mis väljastatakse üldjuhul haiglas ja sisaldab andmeid surnud isiku kohta, nagu nimi, isikukood, sünniaeg, surmaaeg ning registreerimise üksikasjad. Surmatõend on kehtiv, kui sellel on väljastaja allkiri ja asutuse tempel.

Tulevikus loodetakse üle minna täielikult digitaalsele süsteemile, kus paberkandjal surmatõendi kasutamine ei ole enam vajalik. See muudaks protsessid kiiremaks ja lihtsamaks, vähendades ka bürokraatiat.

Surmatõendi esmane väljastamine on tasuta. Kui aga mingil põhjusel on vaja surmatõendit uuesti väljastada, näiteks esmane on kaduma läinud või mõni välisriigi asutus nõuab seda muus keeles, siis selle eest on vaja tasuda riigilõivu.

Muud lähedase surmaga seotud toimingud

Lähedase surma järgselt on mitmeid toiminguid, millega tuleb tegeleda – teavitada tööandjat, sulgeda lahkunu pangakonto, tegeleda laenu või liisinguga, lõpetada telefoni- või muud teenuselepingud ning palju muud. Seda saab teha ainult surmatunnistuse alusel, mille väljastamise protsess tuleks esmajärjekorras algatada. 

Seega esimene samm on pöörduda haiglasse surma tõendi saamiseks, mille alusel saab alustada teiste vajalike toimingutega. Surmatunnistuse väljastamise järel tuleks esmalt pöörduda kohalikku omavalitsusse matuse registreerimiseks ning seejärel tegeleda pangakontode ja lepingute lõpetamisega. 

Toimingutega tuleks alustada võimalikult kiiresti, eelistatavalt paari päeva jooksul pärast surma, et vältida ebamugavusi, nagu teenustasude jätkumine või hilinenud maksete tekkimine. Samuti tuleb vajadusel alustada pärimismenetlust, mis reguleerib lahkunu vara ja kohustuste jagamise. Täiendavalt tasub üle vaadata kindlustuspoliisid ja hoolitseda matusekorraldusega seotud lepingute eest.

Lähedase kaotus toob paratamatult kaasa sügava emotsionaalse raskuse, mistõttu võib asjaajamine tunduda üle jõu käiv. Sellises olukorras tasub otsida abi usaldusväärsetelt pereliikmetelt, sõpradelt või spetsialiseerunud tugiteenustelt, näiteks leinanõustajatelt. Lisaks pakuvad paljud kohalikud omavalitsused ja sotsiaalteenused praktilist tuge, sealhulgas juhiseid vajalike toimingute korraldamiseks. Kui tegemist on keeruliste pärimisküsimustega, võib olla kasulik pöörduda juristi või notari poole. Abi otsimine ei ole nõrkuse märk – see aitab koormust kergendada ja võimaldab keskenduda leinale ja taastumisele.

Surm ja maksud

Surma korral tuleb tähelepanu pöörata ka maksuküsimustele. Kui lahkunul olid tasumata maksukohustused, langevad need pärijate kanda vastavalt pärimisõigusele. Samuti võib osutuda vajalikuks koostada ja esitada lahkunu tuludeklaratsioon. Mõnel juhul on võimalik taotleda maksuvabastust või -soodustust teatud pärandiosadele.

Surm ja pension

Kui inimene sureb, tuleb peatada tema pensionimaksete laekumine. Samal ajal võib perel olla õigus taotleda toitjakaotuspensioni või muid toetusi, sõltuvalt lahkunu perekonnaseisust ja lähedaste vajadustest. Nende küsimuste lahendamiseks on vajalik suhelda pensioniameti, sotsiaalkindlustusameti või kohaliku omavalitsuse sotsiaalabiosakonnaga.

Surm kodus ja välismaal

Kui inimene sureb haiglas, registreeritakse surm sealse pädeva töötaja poolt. Kui inimene sureb kodus, tuleb esimesena teavitada kiirabi või perearsti, kes kinnitab surma ja algatab surmatunnistuse väljastamise protsessi. Kui surm toimub välismaal, võib olukord olla keerulisem. Lähedastel tuleb ühendust võtta kohalike ametivõimude ja Eesti konsulaaresindusega, et korraldada lahkunu transport tagasi kodumaale ning saada vajalikud dokumendid rahvusvaheliste nõuete alusel. See protsess varieerub olenevalt riigist, kus inimene suri. 

Surmakuulutused

Lahkunu mälestamiseks on traditsiooniks avaldada surmakuulutused – tänapäeval nii paberkandjal kui ka veebilehtedel või sotsiaalmeedias. Need annavad teada inimese lahkumisest ning sageli sisaldavad informatsiooni matuse toimumise kohta. Lisaks mälestamisele on surmakuulutused oluline viis teavitada kaugemaid sugulasi ja tuttavaid, kes ei pruugi lahkumisest muul viisil teada saada.

Surma ametlik ja praktiline pool võib esialgu tunduda keeruline, kuid selge arusaam vajalikest toimingutest aitab lähedastel keskenduda kaotusvalule ja mälestuste hoidmisele, teades, et olulised formaalsused saavad korrakohaselt lahendatud.

Kokkuvõte

Surm on organismi elutegevuse pöördumatu lõpp, mida põhjustavad vananemine, haigused või vigastused. Hoolimata selle loomulikust paratamatusest on surma mõistmine ja sellega leppimine olnud inimkonnale alati keeruline, sest surm tõstatab sügavaid eksistentsiaalseid küsimusi elu tähenduse ja väärtuse kohta.

Leppimine surmaga on elu loomulik osa, kuid leinaprotsess võib olla keeruline ja varieeruda inimeseti. Surmaga seotud hirmud on sageli seotud teadmata tulevikuga või lähedaste kaotusega. Erinevates kultuurides ja religioonides käsitletakse surma erinevalt: mõned näevad seda elu lõppemise, teised uue algusena, näiteks reinkarnatsiooni või igavese elu võimalusena.

Praktilisel tasandil kaasneb surmaga mitmeid ametlikke toiminguid, nagu surmatunnistuse vormistamine, vara pärimine ja sotsiaaltoetuste taotlemine. Lähedaste surm võib tuua kaasa tugevaid emotsioone, mille leevendamiseks on oluline otsida tuge perekonnalt, sõpradelt või professionaalsetelt nõustajatelt.

Kust saada abi?

Veebilehed, kust saada abi lähedase kaotuse ja leina korral:

• Lugemist ja suunavaid viiteid lähedase kaotuse puhul – nii emotsionaalse toe saamiseks kui ka surmajärgsete toimingute tegemiseks: surmast.ee
• Tasuta psühholoogiline nõustamine e-kirja teel: lahendus.net
• Veebileht, mille kaudu saab broneerida tasuta veebinõustamise videosilla vahendusel või suhelda läbi chat´i: palunabi.ee
• Tasuta vaimse tervise nõustamine e-kirja teel: noustamine.peaasi.ee

Telefoninumbrid, kuhu saab pöörduda mure korral:

• Lasteabi (24h), sealhulgas võib pöörduda leinas laps või leinas lapse toetaja: 116111
• Eluliin – emotsionaalse toe telefon: 6558 088
• Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon: 116 123