Leina faasid ning osa meie elust

Lein on loomulik reaktsioon kaotusele ning igaüks meist kogeb leina ühel või teisel hetkel oma elus. Ühest küljest võib see olla universaalne ja sarnase põhiolemusega. Teisalt on lein väga isiklik kogemus, mistõttu võib inimeseti suuresti erineda, kui kaua kestab lein ja kuidas leinaga toime tulla. 

Surm ja lein kui elu osa

Armastatud inimese kaotusega toimetulek on üks elu suurimaid väljakutseid. Leinavalu võib mõjutada ka füüsilist tervist, raskendades magamist, söömist või isegi mõtlemist. Need on normaalsed reaktsioonid kaotusele – ja mida olulisem on kaotus, seda intensiivsem on lein.

Enamasti seostub lein lähedase kaotuse ja surmaga, näiteks ema või isa surm, lapse, abikaasa, õe-venna ja teiste pereliikmete surm, aga ka mõne lähedase sõbra elust lahkumine. Kuigi läheduse kaotus on intensiivseim ja raskeim leina kogemus, siis tegelikult on leina mõiste laiem. Psychology Today on jaganud kaotusega seotud leinakogemuse neljaks tüübiks: identiteedi kaotus, turvatunde kaotus, iseseisvuse kaotus, unistuste või ootuste kaotus. Seega iga kaotus võib põhjustada leina, näiteks:

• Abielulahutus või suhte purunemine
• Tervise halvenemine
• Töö kaotamine
• Raseduse katkemine
• Pensionile jäämine
• Lemmiklooma surm
• Hinnatud unistuse kaotamine
• Armastatud inimese raske haigus
• Sõpruse kaotamine
• Turvalisuse kaotus pärast traumat
• Perekodu müük jne

Olenemata leina põhjusest, on valu ja leinaga toimetulekuks tervislikke viise, mis võivad aja jooksul kurbust leevendada ja aidata oma kaotusega leppida, leida uus tähendus ja lõpuks oma eluga edasi minna. 

Leina 5 faasi 

Kuigi leinamiseks pole n-ö tavalist ajakava, siis võib eristada viit leina staadiumit. Kübler-Ross avaldas oma teoses “On death and dying” viis leina faasi, mis on levinuim leinaprotsessi etappide kirjeldus.

1. Šokk ja eitamine. Eitamine on tavaline kaitsemehhanism, mis aitab inimesel raskusega toime tulla. Näiteks võib inimene loota, et keegi teatab, et tegemist oli eksimusega ja lähedane on siiski elus. Pärast esmast šoki- ja eitamisreaktsiooni võib tekkida tuimus ja tunne, et miski pole enam tähtis. 
2. Viha ja süü. Selles leina staadiumis võib tekkida tugevaid emotsioone nagu viha, süütunne ja ärritus. Võivad tekkida küsimused nagu “Miks mina?” või “Mida ma tegin, et seda ära teenida?”. Samuti võib leinaja ootamatult vihastuda asjade, võõraste, sõprade või pereliikmete peale. Võib esineda viha ka elu enda peale.
3. Kauplemine. Leinaja võib endamisi mõelda, et oleks nõus kõike tegema ja kõik ohverdama, kui elu taastuks sellisena, nagu see oli enne kaotust. Ta võib avastada end mõtlemast “Mis siis, kui…” või “Kui ainult…”. 
4. Depressioon. Leinaga seoses ei ole depressioon vaimse tervise seisundi tunnuseks, vaid loomulik osa leinaprotsessist. Depressiooni faasis seistakse silmitsi oma praeguse reaalsusega ja kogetakse lähedase kaotuse paratamatust. Arusaadavalt võib selle mõistmine põhjustada tugevat kurbust ja meeleheidet. Võib esineda erinevaid tundeid: 

• väsimus,
• haavatavus,
• segadus ja hajameelsus,
• soovimatus edasi liikuda,
• näljatunde puudumine ja isutus, 
• suutmatus nautida seda, mis varem valmistas rõõmu jne.

  5. Aktsepteerimine. Selles leina faasis hakkab inimene tasapisi kaotusega kohanema. See ei tähenda, et valu kaob täielikult, kuid     inimene õpib sellega elama.

Tema lähenemist on täiendatud ja üks versioon leina 7 etapist on selline:

1. Šokk
2. Eitamine
3. Viha ja pettumus
4. Depressioon
5. Uue olukorra testimine ja katsetamine
6. Otsus ja kasvav optimism uue olukorraga toimetuleku õppimise suhtes.
7. Uue reaalsuse aktsepteerimine, õpitu üle järelemõtlemine ja inimesena muutumine.

Leinaga seonduvad küsimused

Mis juhtub inimesega pärast surma?

On inimesi, kes ei usu surmajärgsesse eksistentsi ja seostavad surma jäädava lõpuga. Paljudes religioonides aga peetakse hinge surematuks ja usutakse, et surres liigutakse ühest eksistentsist teise. Mitmetes usundites (nt hinduismis) arvatakse, et surma järel toimub reinkarnatsioon ehk sünnitakse uuesti teise kehasse. Paljud (nt kristlased) on veendunud, et surm ei ole elu lõpp, vaid värav igavesse ellu.

Seega surma järel toimuv on suuresti seotud usuliste, filosoofiliste ja kultuuriliste veendumustega ning erinevad inimesed ja ühiskonnad võivad sellele küsimusele erinevalt vastata.

Kui kaua kestab lein?

Leinamine on väga individuaalne kogemus, iga leinaja isiklik südameasi ning leinamiseks pole õiget ega valet viisi. Leina kestus ja viis sõltub paljudest teguritest, sealhulgas isiksusest ja toimetulekustiilist, elukogemusest, surma asjaoludest, kultuurilistest ja usulistest tõekspidamistest ning sellest, kui oluline kaotus oli. 

On inimesi, kes järgivad traditsioone ning on enda jaoks seadnud konkreetse ajalise piiri leinaajale. Sageli seostub siis leinaaeg ka tumedates toonides riietuse kandmise ja seltskondlike sündmuste vältimisega. Väga vana traditsiooni järgi usutakse, et inimese hing rändab pärast keha surma maa peal 40 päeva ja seetõttu kestab sügav lein 40 päeva pärast lähedase surma. 

Tuleb aga valmis olla selleks, et paratamatult võtab leinaprotsess aega. Paranemine toimub järk-järgult; seda ei saa sundida ega kiirustada. Olenemata leinakogemusest, on oluline olla endaga kannatlik ja lasta protsessil loomulikult areneda. 

Kas leinast ülesaamiseks pean läbima järjest leina faasid?

Leinamine on ainulaadne tervenemise teekond, mis on individuaalne ja võib igal inimesel kulgeda erinevalt. Mitte igaüks ei läbi leina etappe lineaarselt. Võib esineda tõuse ja mõõnasid ning vahel liigutakse ühest leina etapist teise ja seejärel tagasi. Lisaks ei koge kõik leina kõiki etappe ja neid ei pruugita läbida sellises järjekorras.

Kuidas surmaga leppida ja leinaga toime tulla?

• Lubage endal kogeda valu ja teisi emotsioone. Sealjuures ole endaga kaastundlik, leebe, andestav.
• Julgelt tasub vastu võtta praktiline abi. Kui tegemist on lähedase surmaga, siis lisaks tavapärastele kohustustele on vaja leida jõudu, et tegeleda surma ja matustega seotud asjaajamisega. Vajadusel ja võimalusel lubage end aidata misiganes vajalikes tegevustes, kodutöödest matuse korraldusega seotud ülesanneteni.
• Olge kannatlik leinaprotsessiga, andke endale leinamiseks piisavalt aega ja ärge survestage ennast ootustega. 
• Otsige tuge lähedastelt ja soovi korral leinanõustajalt. Rääkige oma kaotusest, mälestustest, oma kogemustest lähedase elu ja surmaga. Püüdke mõista, mis pakub lohutust ja tuge. Vahel aitab oma kogemuse jagamisest inimestega, kes on samuti oma kalli lähedase kaotanud. Teiste inimeste siiraid kogemuslugusid ja muud toetavat infot võib leida ka veebilehelt surmast.ee. Mõnikord saadakse kirikust lohutavat sõnumit ja tuge. 
• Hoolitsege enda eest, toitudes täisväärtuslikult ja olles füüsiliselt aktiivne.
• Proovige leida aega ja võimalusi oma lemmiktegevuste jaoks.

Millal pöörduda leinanõustaja poole?

Kui inimene tunneb tugevat leina ja pole kindel, kuidas leinaga toime tulla, võib abi otsimine pakkuda lohutust ja tuge. Iga leinanõustaja poole pöördumise põhjus on sobiv ja piisav ning tasub kuulata oma sisetunnet.

Samas on olukordi, kus me väga soovitaksime pöörduda leinanõustamisele kui:

• Lein on nii intensiivne ja tugeva mõjuga, et igapäevaste ülesannetega toimetulek valmistab suuri raskusi.
• Leinaja on kellegi teise ainus või peamine hoolitseja, näiteks üksikvanem või kellegi hooldaja.
• Esineb unehäireid või kaebusi füüsilise tervise pärast (nt valu).
• Toidukorrad või ravimid jäävad vahele, sest pole soovi tõusta ega midagi teha.
• Emotsioonide intensiivsus ja sagedus suureneb, selle asemel, et tulla lainetena või aja jooksul väheneda.
• On esinenud mõtteid teha teistele või endale haiget.
• Tekib ennasthävitav käitumine, nt meelemürkide kuritarvitamine.

Leinanõustamine aitab aktsepteerida kaotust ja leida viise, kuidas edasi elada. Ka Terve Elu Keskuse teenuste hulgas on psühholoogiline nõustamine, paari- ja pereteraapia, individuaalne psühhoteraapia ja hingehoid.

Kuidas toetada ja mida öelda leinajale?

1. Kuulamine. Parimat tuge annab lihtsalt mõistev kohalolek ja mõista andmine, et olete valmis kuulama mida ja millal iganes leinaja soovib jagada. Samuti on oluline sellega leppida, kui leinaja ei soovi rääkida. Andke neile aega ja ruumi.
2. Kaastunnet avaldades olge siiras ning empaatiline. Sõnumi sõnastuse kõrval on oluline see, kas kaastundeavaldus tuleb südamest.
3. Aktsepteerige leinaja tundeid ning lubage tal kogeda leina talle omasel viisil. Vältide kaotusvalu pisendamist ning leinamisviisi osas ebavajalike soovituste jagamist, nt “Ära nuta”, “Ära ole kurb”, “Pole hullu, meie oleme sul olemas”, “Ole tugev” või abikaasa leina puhul näiteks “Küll sa leiad uue partneri”. 
4. Inimeste leinakogemus võib olla väga erinev ning leinajale pakutav tugi võib olla erinev. Mõni inimene on tänulik, kui ta saab oma mõtteid ja tundeid kellegagi jagada. Teisel inimesel võib rõõmu olla hoopis praktilisest abist, nt õhtusöögi valmistamisest või poest vajaliku toidukraami toomisega. 
5. Pole vaja võtta leinaja emotsioone isiklikult, need on osa leinaprotsessist.
6. Kui tekib mure leinaja vaimse tervise pärast, esineb märke raskest leinast või depressioonist, on hea rääkida professionaalse abi võimalustest, nt leinanõustamisest.

Millega arvestada laste ja eakatega leina toetamisel?

Laste ja eakate inimeste leinaprotsessi kulg ja toetusvajadus võib olla mõnevõrra erinev. 

Laste puhul on mõistetav, et tõenäoliselt on ka lapse vanemad leinas, neil on keeruline oma tunnetega toime tulla ja samal ajal last toetada. Samuti on segadust tekitav, mida, kuidas ja kui palju peaks surmast rääkima ning kuidas saaks last toetada. Laste lein võib olla varjatum ja pikema mõjuga. See võib avalduda sagedamini käitumises ja psühhosomaatiliselt. On oluline lapsele rääkida olukorrast eakohasel viisil, pöörata tähelepanu rutiinile ja turvatundele, aidata oma tundeid mõista ning leevendada hirme ja süütunnet. Abi võib olla rituaalidest. Igas vanuses lapsel on võimalik aidata tal leinaga toime tulla. Sarnaselt täiskasvanutega tasub olla tähelepanelik ja vajaduse ilmnemisel aidata jõuda professionaalse abini. Lastele ja noortele korraldatakse ka leinalaagreid.

Eakate leina puhul on eripärane asjaolu, et neil on keerulisem luua uusi tutvusi ja neil on tõenäolisem tunda üksindust. Lisaks võib lähedase surm põhjustada ärevust seoses enda surma paratamatusega ning elu jooksul kogetud kaotusvalu võib kuhjuda, mistõttu võib iga uue leinaga toimetulek olla aina keerulisem.

Seega on oluline olla kannatlik ja mõistev ning pakkuda inimlikku ja praktilist tuge vastavalt leinaja vajadustele.