Kas mõõdukus on tervislik?

Kas saab olla mõõdukalt tervislik? Kas see on hea eesmärk? Kas mõõdukas toitumine on hea? Aga mõõdukas alkoholi tarvitamine? Või mõõdukas kiiruse ületamine? Kuidas mõjutab mõõdukus meie tervist pikemas perspektiivis? See sõltub sellest, millisena me mõõdukust näeme.

Mis on mõõdukus?

Eesti õigekeelsussõnaraamat määratleb mõõdukuse kui mõõtu pidav, keskmine, paras. Eesti keele seletav sõnaraamat läheneb mõõdukusele läbi selle, mis ta ei ole, ehk siis mitteliialdav, mitte äärmustesse minev.

Siit nähtub, et mõõdukus võib lihtsamal juhul tähendada sotsiaalsete normide mõistes keskteel püsimist. Sellise käsitluse tugevuseks on rabav lihtsus. Ka ellujäämisinstinkt ütleb meile, et see on loogiline. Nii inimühiskonnas kui ka loomariigis on ju ellujäämise taganud karjana koos püsimine ja eristuva käitumise või väljanägemise tõrjumine.

Sellise mõtteviisi nõrgaks küljeks, eriti tervise võtmes, on see, et sotsiaalsed normid mõõdukuse kohta ei pruugi olla mõistlikud või tervislikud. Näiteks alkoholi tarvitamine. Täna soosivad ühiskondlikud normid nö mõõdukat alkoholi tarvitamist. Samas, kogused, mida normaalseks peetakse, kahjustavad tervist.

Religioossed autorid ning positiivne psühholoogia kirjeldavad mõõdukust voorusena. Mõõdukus on kaasaegse positiivse psühholoogia üks kuuest voorusest. Igal voorusel on omakorda alamvoorused. Näiteks mõõdukus sisaldab andestust, alandlikkust, ettenägelikkust ja enesekontrolli.

Mõõdukus kui voorus on võrratult keerukam ja sügavam kui lihtsalt keskteel püsimine. See täiendav keerukus sunnib meid rohkem mõtlema, kuid tervise kontekstis on see ju ainult hea. Võime näiteks endalt küsida, kas mul on piisavalt enesekontrolli, et kiirest naudingust kaugema hüve (loe: tervise) nimel ettenägelikult loobuda.

Mõõdukas elustiil

Kuidas siis tervislikult mõõdukas elustiil välja näeb? Vaatame tervislikule elustiilile järgnevalt kaheksa erineva külje pealt ja mõtleme, kuidas sotsiaalsetest normidest lähtuv mõõdukus meid nendes valdkondades aitab.

Tervislike valikute tegemine on üks tervisliku elustiili tahk, milles mõõdukus meid otseselt ei aita, sest mida rohkem ja tervislikumaid valikuid me teeme, seda parem ju on. Vähemalt seni, kuni me peame silmas tervist pikemas perspektiivis. Euroopa Liidu keskmisega võrreldes on Eesti naiste tervena elatud elu 5,5 aastat lühem, meestel aga koguni üle üheksa aasta lühem, nii et ilmselgelt on meil tervislike valikute tegemisel arenguruumi.

Puhkus on teine oluline elustiili tahk, millest meie tervis sõltub ja siin mängib mõõdukus olulist rolli. Puhkust peaks olema just parasjagu, mitte liiga vähe ja mitte liiga palju. Ööpäevatsüklis peamise puhkuse ehk magamise osas on meil üldiselt normiks seda öösel teha, mis on hea. Ka une pikkuse osas on suhteliselt ühene arusaamine, et mõistlik on keskmiselt 7–8 tundi und ehk umbes 5 unetsüklit ööpäevas. Une kvaliteedi parandamiseks tuleks õhtul enne kümmet magama minna, mis pole küll tavaline, kuid laiemas ühiskondlikus elukorralduses miski väga ei takista ka, kui me otsustame seda teha.

Natuke keerulisemaks läheb, kui vaatame iganädalast puhkamisrütmi. Üldine norm kipub olema, et kõik nädalapäevad tuleb asjaliku tegevusega täita, kas siis tööl või kodus kohmerdades ja elujärge parandades. Tervislik on aga üks päev nädalas argitoimetustest vabaks võtta ja Jumalaga aega veeta.

Iga-aastase puhkuse osas näitab statistika, et neid, kes viimase 12 kuu jooksul üldse ei ole puhanud, on ligi veerand ühiskonnast, mis on suhteliselt suur hulk inimesi, kuid siiski selge vähemus. Ühiskondlik norm on siiski see, et vähemalt kord aastas tuleb puhata ja parem kui puhkus vältab mitu nädalat järjest.

Meid ümbritsev keskkond avaldab tervisele ja heaolule olulist mõju ning mõõdukus on ka selles valdkonnas igati asjakohane mõiste. Kui meil on liiga vähe asju, on meie kliimas oht ära külmuda ning liiga palju asju hakkab meie elu segama liigse stressi ja ajakuluga. Mulle isiklikult tundub, et eestlane on loomult suhteliselt ratsionaalne ja ülejõu elamist jääb järjest vähemaks, kuna sissetulekud järjest kasvavad. Võiks öelda, et elame mõõdukalt üle oma võimete.

Aktiivsuse olulisust tervisliku elustiili osana ei ole võimalik üle tähtsustada. See on pika ja terve elu võti. Samas, 2014. aastal läbi viidud uuringu kohaselt ei tegelenud tervisespordiga minimaalseltki 39% meestest ja 32% naistest, kes tervise tõttu seda teha saaksid. Minu kogemus on, et tööl käiv pereinimene peab ikka korralikult pingutama, et mingigi trennitegemine oma päevaplaani lisada. Selles vallas tuleb veel kohati vastuvoolu ujuda, kuid ka riik ja tööandjad pööravad sellele valdkonnale järjest rohkem tähelepanu.

Usaldus Jumalasse on uuringute järgi meie tervisega vägagi seotud. Kord nädalas või tihedamini kirikus käimisel on selgelt mõõdetav mõju meie tervisele. Samas, eestlastest peab ennast usklikuks ainult viiendik rahvastikust ja sama suur hulk on ka mõne kiriku või koguduse liikmeskonnas kirjas. Religioossetest tegevustest võtab igal nädalal osa ainult 5% ja teist sama palju on neid, kes kord või paar kuus kirikusse lähevad. Seega, selles valdkonnas ei saa me kuidagi oma elukorraldust ühiskondlikule normile häälestada, vaid tuleb üsna tugevalt normist irduda ja püüelda selle 5% sekka meie ühiskonnast.

Järgmine oluline valdkond on suhted. Suhted on keeruline valdkond või vähemalt on see paljude inimeste reaalsus. Üksindus ei kummita enam ainult üle 55-aastaseid, vaid see on kasvav trend ka noorte seas. 2010. vaimse tervise fondi poolt läbi viidud uuringust selgus, et 18–34-aastased tundsid ennast suurema tõenäosusega tihti üksikuna ja depressioonis kui 55-aastased ja vanemad. Kui paneme siia kõrvale ka teadmise, et pooled abielud lahutatakse, siis võib vist öelda küll, et mis puudutab suhete loomist ja hoidmist, pole kehtivatest sotsiaalsetest normidest lähtuv mõõdukas elustiil just kõige tervislikum viis suheteteemale lähenemiseks.

Aga kuidas on lood individuaalsete hoiakutega? Tervise Arengu Instituudi väitel on viimase viie aastaga Eestis toimunud pidev psüühika- ja käitumishäirete kasv ja seda eriti meeste hulgas. Iga 9 minuti järel sooritab üks inimene Euroopa Liidus enesetapu. See on rohkem, kui sureb inimesi liiklusõnnetuste, mõrvade või HIV/AIDSi tõttu aastas. Traditsioonilisematele vaimse tervise hädadele on lisandunud ka moodsa aja haigus – digisõltuvus. Arvestades vaimse tervise probleemide kiiret kasvu ka Eesti ühiskonnas, on alust arvata, et peame selles valdkonnas oma normid kriitiliselt üle vaatama ja mitte lootma juba juurdunud tavadele.

Suur valdkond, kus mõõdukusest palju räägitakse, on loomulikult toitumine. Mitmed uuringud on näidanud, et see, mis on toidu ja joogi puhul sotsiaalselt aktsepteeritud ja normaalne, hävitab meie tervist pikemas perspektiivis. Olgu selleks siis näiteks alkoholi, suhkru, liha, töödeldud toidu jms tarbimine kogustes, mis meie kehale hea ei ole, kuid mis ühiskondlikult liigitub mõõduka või isegi keskmise alla.

Kokkuvõtteks

Nagu nägime, on pea kõigis 8 tervisliku elustiili valdkonnas ohtlik lähtuda ühiskondlikult aktsepteeritud normidest. See on halb uudis, sest kõik, kes püüavad normist eristuda, satuvad suuremal või väiksemal määral sotsiaalse surve alla.

Üheks lahenduseks on harida ennast tervisliku elustiili osas ja leida väiksem sotsiaalne grupp, mille normid on lähemal sellele, mis on meile tervislik ja hea. Mõeldes mõõdukusest, mõtle sellest pigem kui voorusest, mis hõlmab endas andestust, alandlikkust, ettenägelikkust ja enesekontrolli, ja mitte kui elustiilist, mis hoidub kõigis valdkondades mõtlematult võimalikult ühiskondlikult aktsepteeritud keskme lähedale. Sest see, mis on keskel ja mis jääb ääre poole, sõltub vaatleja maailmavaatest ja asukohast.