Paastumine kui parim dieet?

Paastumisel on pikad traditsioonid. Veepaastu on kasutatud tervistava ja vaimselt puhastava vahendina juba lausa tuhandeid aastaid. Paastumine on tihti seotud religioossete või spirituaalsete eesmärkidega. Kuid kas toidust ja joogist täielikult hoidumine on ka hea viis üleliigsetest kilodest vabanemiseks?

Kuigi paastumisena võidakse mõista hoidumist teatud liiki toidus, nt lihast, siis seekord tuleb juttu traditsioonilisemas mõttes paastumisest, ehk hoidumisest igasugusest toidust ja joogist, va vesi.

Paastumine kaalulangetamise vahendina

Paastu kasutamisel kaalulangetamise meetodina ei ole võib-olla nii pikk ja väärikas ajalugu kui paastumisel laiemalt, kuid sellegi poolest ulatub see tänaseks mitme kümnendi taha. Üks põhjustest võib olla see, et ülekaalulisus ja rasvumine on moodsa aja epideemiad.

Ma ei ole isiklikult kohtunud kellegagi, kes oleks üle 40 päeva paastunud. Ka Piiblis mainitud paastumise juhtumid ei ületa oluliselt 40 päeva. Kuid pikim teadaolev dokumenteeritud paast kestis tervelt 382 päeva. Jah, päeva, mitte tundi, ehk siis üks aasta ja 17 päeva.

Kõlab üsna meeleheitliku ettevõtmisena. Tegemist oli 27 aastase mehega, kes langetas selle ajaga arstide järelvalve all kaalu algse 207 kg pealt 82 kg peale. Terve selle perioodi ei söönud ta midagi, lubatud olid ainult kalorivabad joogid ning lisaks võttis ta vastavalt proovide tulemustele ja arstide ettekirjutusele vitamiine ja mineraale.

Pikemaid paaste meedikute järelvalve all on tehtud veelgi. Näiteks Ameerika Ühendriikide õhujõududes tehtud uuring, kus olid katsealuseks 25 meest. Enamusel neist oli ülekaalu vähemalt 45 kg ja neil ei olnud varasemalt õnnestunud teiste meetoditega kaalu langetada. Esimestel päevadel toimunud kiire kaalulangus tuli peamiselt vee arvelt ja 9 katsealust katkestas, kuid need, kes jätkasid, kaotasid peale paari nädalat paastumist keskmiselt 0,5 kg rasva päevas.

Kõlab ju päris julgustavalt. Ja lisaks kaalukaotusele kaasneb paastumisega teisigi positiivseid aspekte.

Paastumine tõstab motivatsiooni elustiili muutmiseks

Paastumine võib olla hea motivatsiooni allikas lootuse kaotanud ülekaalulistele. Näiteks raporteerisid ühes uuringus ülekaalulised katsealused peale esimest paari paastupäeva head enesetunnet ning varem lootusetuna tundunud ülesanne, vabaneda ülekaalust, tundus jälle realistlik.

Nimetatud uuringus osales 50 inimest, paastu pikkused varieerusid 4-14 päevani ja keskmine kaalulangus oli neil 1 kg päevas. Lisaks veele tarvitasid nad ka polüvitamiine.

Näljatunne kaob, pea on selge ja energiatase tõuseb

Kuigi paastu alguses võib tõusta ärrituvus, suureneda näljatunne, tähelepanu hajuda ning meeleolu ning töövõime langeda, siis ka nii lühikese, kui 18-tunnise paastuga, kaasneb lisaks negatiivsetele emotsioonidele, ka mitmeid positiivseid kogemusi. Näiteks suurenenud saavutustunne, tasu, uhkus ja kontroll.

Peale kolmandat paastupäeva väheneb oluliselt ka näljatunne, mis teeb paastumise lihtsamaks, kui madala kalorsusega dieedile kindlaks jäämine. Peale 7-päevase või pikema paastu lõpetamist ei ole enam probleem jätkata 800 kcal/päevas dieediga.

Mitmed kontrollitud uuringud kinnitavad paastumise ja taimetoidu kasulikku mõju reumatoidartriidile. Kalorite piiramine ja vahelduvpaastumine on seotud enamiku krooniliste degeneratiivsete ja krooniliste põletikuliste haiguste aeglustumise või ennetamisega. Vahelduvpaast võib olla kasulik ka keemiaravi ajal.

Erinevad paastumisega seotud mehhanismid viitavad selle potentsiaalsele tervist edendavale toimele, näiteks neurotroofsete tegurite suurenenud tootmine, mitokondriaalse oksüdatiivse stressi vähenemine, vananemisega seotud signaalide üldine vähenemine ja autofaagia soodustamine.

Kui edukalt õnnestub paastuga kaotatud kilod eemal hoida?

Sõltub, mida-millega võrrelda. Kui vaadata üksikute paastu-uuringute tulemusi, siis võiks arvata, et paastumine ei kõlba kaalu langetamiseks üldse. Praktiliselt kõik osalejad saavutavad loetud kuudega endise kaalu.

Kuid on ka paremaid tulemusi. Ühes vahelduvapaastu uuringus, kus osales üle saja inimese, suutis 43% osalejatest vähemalt osaliselt kaotatud kilod eemal hoida ning 17% olid peale uuringu lõppu kaalu langetamist jätkanud.

Samas kui võtta võrdlusgrupiks madala kalorsusega dieet, siis paistavad paastumise pikaajalised tulemused päris heas valguses. Uuringus, kus võrreldi pikaajaliselt paastujaid ja tavapäraselt, kalorite piiramisega, kaalu langetajaid, olid seitsmendal aastal kõik traditsioonilise kaalulangetamise grupi liikmed kas tagasi algkaalus või selle ületanud. Paastujate grupis saavutas selleks ajaks oma algse kaalu kõigest üks kümnest osalejast.

Enamus pikemaid uuringuid jälgib katsealuseid 3-12 kuud, kuidas aga on seis 9 aasta pärast? Üks pikimaid kaalulangetamise uuringuid, kus ka paastumist servapidi uuriti, kestis just 9 aastat.

Selles uuringus kaotasid paastujad küll kõige rohkem kaalu, kuid olid tagasi esialgses kaalus peale seitset aastat. Vähemalt need, kes ei muutnud oma toitumisharjumusi. Need, kes läksid kohe üle tervislikumale, taimedel põhinevale terviktoidule, tegid suurema tõenäosusega püsivaid muutusi toitumises ning olid seitse aastat hiljem keskmiselt kergemad, kui alustades.

Uurijad toovad välja, et kõige kehvemini läks neil patsientidel, kes olid juba lapsepõlvest saadik rasvunud. Neil oli kõige raskem normaalkaalu saavutada ja hiljem kaotatud kilosid eemal hoida.

Samas paljud patsiendid tunnistasid, et ka see ajutine kaalulangus oli pingutust väärt. Neil paranes tervis, tõusis elukvaliteet, nad leidsid uuesti tööd ja sissetulekud suurenesid.

Ehk siis, kui toitumisharjumusi ei muuda, tulevad ka paastumisega kaotatud kilod ikkagi tagasi. Need vähesed, kes aga muudavad oma toitumist tervislikumaks, saavutavad püsiva kaalulanguse.

Tee mõlemat – paastu ja muuda toitumist tervislikumaks

Et kui kaotaks paastuga kiiresti kilosid ja läheks edasi tervislikuma toidu peale? See annaks kiirema stardi ja tõstaks motivatsiooni tervislikumaid valikuid teha? Probleem on selles, et paastuga kaotatud kilod on suuresti illusioon.

Nädal või paar paastudes kaotad küll rohkem kilosid, kuid vähem keha rasvavarusid, kui traditsioonilisemate kaalulangetamise meetoditega. Süües rohkem kaloreid (võrreldes paastumisega), kaotad rohkem rasva. Vähem kui pool esimese nädala-kahega paastumise käigus kaotatud kilodes tuleb rasvavarudest.

Selleks, et täpsemalt uurida paastumise ja kalorite piiramise mõju keha koostisele, pandi üheksa rasvunud katsealust 37 päevaks kontrollitud keskkonda.

Katse ülesehitus oli selline, et esimesed 14 päeva said katsealused süüa 800 kcal/päevas, millele järgnes 16 päevane veepaast, mille järel tuli veel 7 päeva 800 kcal/päevas dieeti. Uuringu käigus jälgiti kehakaalu, keha veesisaldust, lihaste ja rasvkoe kaalu ning lämmastiku tasakaalu.

Kui vaadata katsealuste kaalu, siis ei ole võitjas kahtlust. Kaal langes kõige kiiremini paastumise ajal. Paastumisele järgnenud nädala jooksul, kus söödi kõigest 800 kcal/päevas, kaal tõusis. Nii see paastuaegne kiire langus ja paastujärgne kaalutõus olid mõlemad seotud keha veesisalduse muutusega. Nimelt langeb paastumise ajal keha veesisaldus järsult. Selle pärast ei tohi paastumise ajal tarvitada diureetikume.

Kui vaatame keha koostist lähemalt, siis avaneb hoopis teistsugune pilt (vt joonist). Piiratud kalorsusega dieedi ajal oli üle 70% kaotatud kaalust keharasv, samas kui paastumise ajal kaotatud kaalust oli alla 15% keharasv. Isegi kui kahekordistame paastudes kaotatud rasvakilod, on seda kokkuvõttes vähem, kui kaotaksime lihtsalt kaloreid piirates.

Paastuga terveks? Mis on ohutu?

Nüüd võib sul tekkida õigustatud küsimus, et kuidas siis eespool mainitud uuringutes rasvunud inimesed paastuga terveks said ja normaalkaalu jõudsid. Tõsi, peale kolmandat nädalat paastumist hakkab rasvunud inimestel rasvapõletus ületama lihaskadu, kuid kas see on ikka turvaline viis üleliigsest rasvast vabaneda?

Pikema paastumise eestkõnelejad kiidavad paastumisega kaasnevaid puhastusprotsesse, samas tuleb tõdeda, et selle puhastuse käigus kaotab keha ka vajalikke vitamiine ja mineraale. Nagu nägime, võivad piisavalt rasvunud inimesed paastuda kuni 382 päeva, kuid keegi ei suuda nii kaua ilma vitamiinideta olla.

Näiteks võib skorbuut olla diagnoositav juba peale nelja nädalat ilma C vitamiinita. Või siis beriberi, vana haigus, mis tekkib B1 vitamiini puudusest ja võib paastu ajal tekkida veel lühema ajaga, kui skorbuut. Ja kord juba diagnoositud, võib põhjustada ajukahjustust juba loetud päevadega, mis võib olla pöördumatu.

Ilma toidulisanditeta võib pikem paast kergesti lõppeda halvatuse, kooma või surmaga.

Kuid toitaine puudus pole ainus paastumisega kaasnev oht. Nagu juba mainitud, kaasneb paastumisega kehas veetaseme langus. On esinenud juhtumeid, kus diureetikume tarvitanud paastuja suri südamerikke tagajärjel.

Pikema paastumise ajal saab kannatada lihaskude. Levinud arvamuse kohaselt see südamelihast ei mõjuta, kuid selles on alust kahelda.

Nagu eelnevast poleks veel küll. Tuleb välja, et pika paastumise juures on kõige ohtlikum koht paastu lõpetamine. Paastumise ajal kaotab keha ka olulisi toitaineid, milleks on muuhulgas ka ainevahetuses olulised tiamiin (vitamiin B1) ja fosfor. Juba peale viie päevast paastu on oht, et nende oluliste toitainete tase on liiga madal ja kohe tavatoidule naasmine võib halvasti lõppeda. Paastu järgsesse taastumisperioodi tuleb suhtuda väga tõsiselt.

Kui juba paastumisega seotud ohtudest rääkida, siis ei saa mainimata jätta ka kes ei tohiks paastuda. Maksa või neerukahjustusega inimesed, porfüüria ning kontrollimatu kilpnäärme ületalituse all kannatajad ning loomulikult rasedad ja rinnaga toitvad naised.

Tänapäeval on arsti järelvalve all paastumine muutunud palju ohutumaks. On olemas korralikud paastust taastumise protseduurid, söömise eeskirjad ja osatakse ohumärke tähele panna.

Pikem, kui 24-tunnine paast, eriti aga pikem kui 3 päevane, võiks toimuda arsti järelvalve all, sest ise ei pruugi sa osata kõiki ohumärke märgata või õigesti tõlgendada. Näiteks sinu neerud lähevad paastu ajal naatriumi-kokkuhoiu režiimile, kuid kui see peaks mingil põhjusel ebaõnnestuma, võib sul kiiresti tekkida elektrolüütide anomaalia, millest annavad märku vaid väsimus ja pearinglus, mida ei pruugi tähele panna enne, kui on juba liiga hilja.

Kokkuvõtteks, paastuda või mitte paastuda?

Veepaastud võib pikkuse järgi jagada erinevatesse kategooriatesse.

• Alla ööpäeva kestvad paastud, nt vahelduvpaastumise vormid, kus paastutakse regulaarselt 16-18 tundi ööpäevas.
• 1-3 päeva kestvad paastud, kus keha veel täielikult paastu režiimi veel ei jõua ja mis on seetõttu ohutumad.
• 4-21 päeva kestvad paastud, kehakaal väheneb peamiselt vee ja lihasmassi arvelt. Alla 15% kaotatud kaalust tuleb rasvkoe arvelt.
• Üle 21 päevased paastud. Normaalkaalus inimesele juba päris ohtlik. Rasvunud patsientidele ainult kontrollitud keskkonnas ja meditsiinilise järelvalve all.

Minu isiklik soovitus on, et kui paastuda, siis valida vahelduvpaastumine 3-7 korda nädalas, kus öise paastu pikkus on 16-18 tundi. See aitab kaalu kontrolli all hoida läbi selle, et sööd pidevalt natuke vähem kaloreid ning ainevahetust reguleerivad hormoonid, töötavad paremini.

Kuigi pikemate paastumistega kaasneb ka rida positiivseid külgi, kaasneb nendega ka omajagi ohte ning kaalulangetamise kasutegur on küsitav. Igal juhul tasub enne pikema paastu ettevõtmist ennast teemaga kurssi viia ning oma arstiga konsulteerida.