Taimekaitsevahendid – kas taimede söömine on ohutu?

Tihti küsitakse minult, kas aedviljade tarbimine on ikka ohutu. Kas peaks koguseid vähendama, eelistama võimalusel kallimat mahetoodangut või eelistama loomseid tooteid?

Värskete aiasaaduste, puu- ja köögiviljade hooaeg on alanud. Kuna enamusel meist pole oma aeda või talukohta, sõltume suuresti sellest saagist, mis jõuab poelettidele või mida kohalikud talupidajad müügiks pakuvad. Uurime siis veidi, kui mürgised need aed- ja teraviljad on.

Taimekaitsevahendid — mis need on ja miks neid kasutatakse?

Enamus toiduks kasutatavatest taimedest kasvatatakse kunstväetiste toel. Kunstväetised panevad taime kiiremini ja suuremaks kasvama, suurendades sedasi tootlikkust. Kuid nagu koolis füüsikatunnis õpetati, on igal jõul vastujõud. Samuti on igal sekkumisel kõrvalmõjud.

Kunstväetistega kasvatatud taim on nõrgem ja erinevatele haigustele vastuvõtlikum kui sõnnikuga väetatud pinnasel kasvanud taim. Ja siin tulevadki mängu erinevad taimekaitsevahendid (TKV). Neid on nii umbrohu, seenhaiguste kui ka putukate tõrjeks. Lisaks kasutatakse kasvuregulaatoreid ja lisaaineid, mis parandavad välimust ja pikendavad säilivust.

Kui olen sattunud rääkima mõne põllumajandustootja või talunikuga, siis põhjendatakse keemia kasutamist konkurentsiga. Ilma väetiste ja mürkideta pole võimalik konkurentsivõimelise hinnaga toodangut pakkuda. See kõlab ju vägagi loogiliselt. Kui tuua paralleel dopingukasutamisega spordis, siis on ju selge, et ükskõik kui mahedat putru sa sööd ja kui palju trenni teed, keemia vastu naljalt ei saa.

Õnneks on ka põllumajanduses, sarnaselt spordiga, keemia kasutamine piiratud. Euroopa Liidus on võimalike riskide maandamiseks kehtestatud TKV-de kasutamisele piirnormid. Sellele lisaks on nende kasutamist piiratud ka Eesti seadusandlusega.

Eestis võib kasutada ainult neid taimemürke, mis on kantud TKV-de registrisse. Üldjuhul on meil lubatud ühele kultuurile paar-kolm putukamürki (pestitsiididi), paar mürki umbrohu ja 3–5 seenhaiguste vastu, mida on kokku vähem kui naaberriikides.

Kust me teame, kas ja kui palju on aedviljas taimekaitsevahendite jääke?

Seda, kui palju ja millised TKV-d meie toidulauale jõuavad, kontrollib meil veterinaar- ja toiduamet (VTA) koostöös põllumajandusametiga (PMA). Lisaks uurivad aeg-ajalt olukorda ka Maaülikooli teadlased ning mingi annavad ka teiste riikide uuringud. Seda siis peamiselt imporditud taimede osas.

Näiteks teeb PMA aastas umbes 1100 taimekaitsevahenditega seonduvat järelvalvetoimingut. VTA teostab aastas umbes 10 000 kontrolli, hindamaks, kas toidutootjad järgivad kehtestatud reegleid. Kokku võtavad PMA ja VTA aastas proove 300-400 vahel.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et TKV-de jääke leidub vähemal või rohkemal määral umbes pooltes müügil olevates taimedes. Kuna järelvalve ja teadusuuringu metoodika ja eesmärgid on erinevad, on neid raske omavahel võrrelda, samas mingi pildi järelvalve tulemused olukorrast siiski annavad.

Taimemürkide ja pestitsiidide jääkide aruanne

Vaatame näiteks 2019. aastal VTA ja PMA proovide aruannet. Valimisse on sattunud toidud ilmselt riskiprofiili järgi. Kohustuslik nimekiri on ELi poolt ette antud ja midagi on vastavalt kohalikele oludele veel juurde pandud.

Toiduainete arv alamkategooriates ja neist võetud proovide arv varieerub suuresti. Enamus proovidest võeti aedviljadest (sh köögiviljad, puuviljad ja marjad). Teraviljadest sattus valimisse kaer ja oder, kummastki võeti 6 proovi.

Loomsetest toitudest: lõhe, Läänemere päritolu kala ja kalatooted, kokku 18 proovi. Lisaks joogipiim ja searasv, kumbki 11 prooviga. Alkoholist on esindatud vein, millest võeti 10 proovi ning eritoitudest teraviljapõhine imikutoit kolme prooviga.

Järelvalve tulemused

Lihtsuse mõttes jagan taimemürkide mõõtmise tulemused kolme kategooriasse:

1. TKV jääke ei leitud
2. TKV jäägid jäid normi piiresse (sh need, mille tulemus jäi alla labori määramispiiri)
3. TKV jäägid ületasid normi (sh need, mis jäid peale mõõtemääramatusega arvestamist normi piiresse)

Kui otsida aedvilju, millel oli kõige rohkem TKV jääkidega proove, siis torkavad silma (puhast proovi / alla piirmääraproovi / üle piirmäära proovi)

• maasikas (11/27/0),
• tomat (6/13/0),
• virsik (0/11/0) ja
• õun (4/11/0).

Kuna aga võetud proovide arv on kultuuriti väga erinev, siis päris õiget pilti see ei anna. Näiteks õunal ja virsikul oli mõlemal 11 proovis TKV jääke, neljast õuntest võetud proovist jääke ei leitud, samas kui virsikul pole ühtegi puhast proovi.

Kui otsime tulemustest välja need kultuurid, kus kõik proovid sisaldasid TKV jääke, saame hoopis teise nimekirja. Selle nimekirja esikolmik on:

• mandariin (0/7/2),
• apelsin (0/8/1) ja
• porgand (0/2/1).

Neil polnud ühtegi puhast proovi ning sellele lisaks oli ka vähemalt üks proov, mis ületas normi piiri. Neile järgnesid

• virsik (0/11/0),
• sidrun (0/9/0),
• viinamari (0/9/0),
• Läänemere kala (0/6/0) ning
• vaarikas (0/2/0).

Positiivselt poolelt võiks siis välja tuua need toidud, millest võetud proovid olid kõik puhtad:

• joogipiim (11/0/0),
• teraviljapõhine imikutoit (3/0/0),
• viinamari (1/0/0),
• murel (1/0/0),
• mugulsibul (1/0/0) ja
• küüslauk (1/0/0).

Kui piimast võetud proovide arv on täitsa soliidne, siis teistel n-ö puhastel toodetel on proovide arv üsna väike, aga abiks ikka. Ja peame meeles, et järelvalve eesmärgil võetud proovid ei anna meile nii usaldusväärset pilti kui õige metoodikaga tehtud teadusuuring.

Kas on põhjust olla murelik?

Ma oletan, et eelneva jutu peale jagunevad lugejad kaheks. Paljudele ilmselt piisab sellest, et taimemürkide ja pestitsiidide kasutamisel on reeglid paigas ja nendest kinnipidamist jälgitakse. Need tooted, kus piirmäärad on suurelt lõhki, korjatakse turult (eeldusel, et neid pole veel ära tarbitud) ja osaliste suhtes algatatakse menetlus.

VTA raporteerib, et 2019. aastal ületas oluliselt (50%) piirmäärasid 1% kõigist võetud proovidest ning võrreldes teiste Euroopa riikidega oleme samal tasemel. Samas nad tunnistavad, et piirmäära ületas rohkem tooteid kui see 1% ja et kõiki neid tooteid, mida oleks pidanud turult kõrvaldama, ei õnnestunud kõrvaldada, kuna need olid juba ära söödud.

Kuid igal mündil on ka teine pool. Arvestades mahetoodangu kasvavat populaarsust võib oletada, et järjest rohkem on inimesi, kelle jaoks ka piirmäära sisse jäävad mürgijäägid on liiast. Rääkimata siis neist proovidest, mis neid piirmäärasid ületavad. Ja isegi, kui kõik põllule pritsitud taimekaitsevahendite jäägid otseselt meie toidu sisse ei jõua, siis reostavad nad ikkagi meie põlde ja veekogusid.

On muidugi hea, et piirmäärad on olemas. Samas arvestada tuleb ka sellega, et põllumajandussektor toimetab euroopas suurte toetuste toel. Seega on üsna tõenäoline, et ka riskihinnangud ja piirmäärad on tänastel teadmistel põhinev kompromiss inimeste tervise ja põllumeeste sissetuleku vahel.

Piirmäärad on leitud teaduslikult, kuid seda suuresti tootjate endi poolt rahastatud uuringute ning loomadel tehtud katsete põhjal ja need tulemused ei pruugi olla usaldusväärsed ja üks-ühele inimestele ülekantavad. Ka ei osata hinnata erinevate mürkide koostoimet. Nt lisatakse glüfosaatidele lisaaineid, mis nende toimet mitmeid kordi suurendavad aga uuringutes pole nende mõju arvesse võetud.

Tuletame meelde, et isegi Eesti suhteliselt ranged piirangud lubavad ühe kultuuri peal kasutada keskmiselt kümmet erinevat taimekaitsevahendit. Ehk siis pole üldse välistatud, et kui lisandub täiendavaid uuringuid, tuuakse ka piirmäärasid allapoole ja reeglid muudetakse karmimaks.

Näiteks võiks tuua, et alates 1.12.2018 karmistati glüfosaadi (sh Roundup) kasutustingimusi. Nüüd on keelatud seda kasutada koristuseelselt saagi närvutamiseks või kuivatamiseks. Ehk siis veel mõned aastat tagasi pritsiti seda umbrohutõrjeks mõeldud mürki vahetult enne koristust ja kõik oli legaalne.

Ka pole kõigis liikmesriikides asjad korras juba kehtivate regulatsioonidega. EL-is kehtib juba 2009. aastat pestitsiidide säästva kasutamise direktiiv, mille rakendamisega on enamikus liikmesriikides endiselt probleeme.

See, kui palju keegi peaks taimekaitsevahendite jääkide pärast toidus muretsema, sõltub ka iga indiviidi tervisest ja riskitaluvusest. Mürgijääkide kogus, mis ühele tundub sobivat, võib teisel põhjustada tugevaid vaevusi.

Millega me tavatoitu süües riskime?

Tavatoit on tavaline, väetatud ja mürgitatud, toit. Traditsioonilisel viisil, ilma taimemürkideta kasvatatud toitu nimetatakse mahedaks. Millega me riskime, minnes kergema vastupanu ja rahakotisõbralikumat teed?

Kuigi taimekaitse ja lisaained ei ole läbinisti halvad, kaasnevad nendega siiski märkimisväärsed riskid loodusele ja meie tervisele. Riiklik järelevalve tugineb ametlikult kehtestatud piirmääradele. Kuid nii meil kui mujal on tehtud uuringuid, mis näitavad, et teatud valdkondades (nt glüfosaadi kasutus) on osa riske arvesse võtmata või neid alahinnatud. See omakorda seab kahtluse alla piirmäärade usaldusväärsuse.

Kokkuvõtlikult on peamised teemad seoses riskihinnangutega järgmised.

1. Taimekaitsevahendite jääkide piirmäärade aluseks olevad uuringud ei ole läbi viidud erapooletult, sest neid on tihti rahastanud taimekaitsevahendite tootjad.
2. Piirmäärade aluseks olevates uuringutes pole arvestatud erinevate toime- ja lisaainete koosmõjuga. Koosmõjus lisaainetega võib nt glüfosaadi mõju olla 200 korda suurem. Kuigi maaeluministeerium väidab oma veebilehel, et piirmäärad sisaldavad turvalist varu, mis võib ohtlikust piirist olla kümneid või sadu kordi väiksem, siis võib toimet suurendav lisaaine ikkagi meid üsna lihtsalt viia ohtliku piirini või üle selle.
3. Nii mõnigi toimeainega koos kasutatav lisaaine võib olla mürgisem kui toimeaine. Näiteks keelustati ELis 2016. aastal abiaine tallomaiin, mis osutus väga mürgiseks.
4. Taimekaitsevahendite jääkide toimel võivad tekkida tervisehäired, nt hormonaalsed häired toidu seedimisel, diabeet jms.
5. Eriti ettevaatlikud peaksid olema inimesed, kes on keskmisest oluliselt tundlikumad, ning lapsed, kelle kehakaal võrreldes täiskasvanutega on oluliselt väiksem.
6. Väidetavalt võivad glüfosaadid kahjustada embrüonaalseid ja platsentarakke juba 100 korda madalamates annustes kui põllumajanduses lubatud piirmäärad.

Kokkuvõte – kuidas ennast kaitsta?

Seadusandjate veskid jahvatavad taimekatsevahendite jääkide teemat kindlalt, aga aeglaselt. Mida teha seni, kuniks kehtivaid ELi reegleid pole jõutud siseriiklikult rakendada või uutes piirmäärades pole veel kokkuleppele jõutud?

Võimalusel kasvata toitu ise või osta kohalikult mahetalunikult. Jah, ma saan aru, et paljudel pole seda võimalust, kas elukohast tulenevalt või rahaliselt, aga kui see võimalus on olemas, siis võiks seda kasutada, sest lisaks väiksemale keemilisele koormusele on mahetoodangus palju muud ihaldusväärset.

Mahetoodang sisaldab võrreldes tavatoiduga rohkem polüfenoole, flavonoide, C- ja E-vitamiini ning oomaga-3 rasvhappeid. Need on kõik tervena elamiseks väga vajalikud ained, millest meil kipub puudu jääma.

Eesti Maaülikooli mahetoidu infolehes omistatakse mahetoidule vähkiennetav, põletikuvastane ja immuunsüsteemi tugevdav toime, see aitab ära hoida luude hõrenemist, diabeeti ning südame- ja veresoonkonnahaigusi.

Kui tervenisti ei ole võimalik mahetoidule üle minna, siis saad riski vähendada, kui asendad mahetoiduga need toidud, milles on rohkem mürkide jääke ja mida sa tihedamini tarbid. Kui mahetoitu pole võtta, siis eelista eestimaist.

Uuringud näitavad, et eestimaises toodangus on taimekaitsevahendite (mürkide ja pestitsiidide) jääke oluliselt vähem kui imporditud kaubas. Kuid ainult sellele ei saa ka loota, sest ka meie põllumehed kasutavad aasta-aastalt järjest rohkem taimekaitsevahendeid. Nt glüfosaate juba isegi rohkem kui ELi keskmine.

Tavatoidus saab mürkide jääke mõnevõrra vähendada hoolika pesemise, koorimise või leotamisega. Tomatite, kurkide ja maasikate pesemine vähendas pestitsiidijääkide sisaldust 10–20%. Tomatite soolveega (10%) pesemine vähendas erinevate keemiliste jääkide sisaldust 27–91%. 30-minutiline leotamine 10%-ses äädikhappelahuses vähendas mürgijääkide sisaldust kurkides 44–70%.

Lisaks eelmainitule aitab riske hajutada mitmekesine toitumine, sh erinevate tootjate toodangu tarbimine.